Kõik kuri on nii mõttetu

Tommy (Margus Grosnõi) juures varju leidnud Aimee (Laura Niils) on üles leidnud psühhopaadist Kenneth (Rainer Elhi). Foto: Kalev Lilleorg

Rakvere teatri suures saalis esietendus 24. jaanuaril Conor McPhersoni näidend «Öörändurid» Üllar Saaremäe lavastuses. Tuleb välja, et iiri näidendi saab ilma Connemarata kirjutada küll, seda juhul, kui tegevuspaik viia kuhugi mujale, näiteks Dublinisse. Päris puhtalt pole pääsenud näidendi autor Conor McPhersongi, seda peategelase Tommy poolt tütrele kingitud connemara tõugu poni näol.

Küsimus on selles, mis või kes käivitab loo. McPhersonil on see antud juhul üks vägivaldne mees, kes, nagu hiljem selgub, ikka üldse korras ei ole. Kui on vägivaldne mees ja kannatada saanud naine, siis võib juhtuda, et kusagilt on ilmumas ka osavõtlik mees. See on loo peategelane Tommy, kel sehkendamist niigi küll. Nn vabakutselise (loe: juhutöödest elatuva inimese) elu hõlpu ei anna. Tommy pole tegelikult mingi kangelane. Ta püüab lihtsalt oma asjade ja ümbritsevate inimestega toime tulla.

Meie ees rulluvad lahti dia- ja triloogid inimese eksistentsiaalsest üksindusest ja igatsusest kuuluvuse järele, headuse ja kurjuse vastandumisest ning nende mõttetusest. Taas saab kinnitust, et elu võib olla absurdne ja täis ootamatuid pöördeid, aga samas pakkuda lootust isegi lootusetus olukorras. Võibolla on see sellepärast nii, et jumal on ikkagi olemas.