Juhtkiri: elukallidus sunnib vara pantima

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Millal saab vaesusest viletsus ja viletsusest suisa häda? Seda on raske öelda, raske märgata. Ometi liigub ka Lääne-Virumaal hulgaliselt inimesi, kes enne palgapäeva peavad midagi pandimajja viima, et ära elada. Sest raha lihtsalt ei ole.

Pandimaja ei ole enam eeskätt kulla ja hõbeda kokkutoomise koht, ehkki kaelakeesid, sõrmuseid ja kõrvarõngaid näeb seal ka praegu. Enamiku esemetest moodustavad tavalised tarbeesemed: televiisorid, arvutid, nutitelefonid, tööriistad ja jalgrattad.

Põhjust ei pea kaugelt otsima. Inimene viib pandimajja selle, mis tal on. Neil, kes pakuvad pandimajale televiisorit ja jalgratast, ei ole ehk kunagi ühtegi hõbe- või kuldeset olnud. Ja kui inimesel on ainsaks vääris­esemeks abielusõrmus, üritab ta seda hoida, sest selle loovutamine oleks lihtsalt liiga valus.

Sarnaselt kaubanduskeskustega on ka pandimajad ketistunud. Lähtutakse aastate jooksul väljatöötatud reeglitest ja põhimõtetest. Pandimaja müügisaal ei erine tegelikult palju tavalise väikepoe omast. On esemed ja hinnad. Lihtsalt esemete saamislugu on mõnevõrra teistsugune.

Kuidas leida väljapääsu nõiaringist, mis osa inimesi ikka ja jälle pandimajja toob, sageli ühe ja sama esemega? Ehk tuleks lugeda mõnda rahatarkuse õpikut või lihtsalt oma tulud ja kulud vihikusse üles kirjutada, et saada ülevaade enda sissetulekutest ja igapäevastest vajadustest.

Pandimaja võib ju pakkuda hetkelist kergendust, aga selle kergendusega kaasnevad protsendid, mis klient peab kinni maksma. Ja kui ei maksa, siis ongi ta oma asjadest ilma. Kalli elu juures pole ka pantimine kui üks raha hankimise viis küllap ebatavaline. See on ju laenamise vorme.

Ilmselt võib seda kiirlaenu võtmisest mõistlikumaks pidada. Kui ese on pandimajja viidud ja hinnatud, saab inimene selle eest raha. Vahe kiirlaenuga on aga selles, et inimene kaotab vaid oma eseme, kui laenu tagasi maksta ei suuda. Tagajärjed olukorras, kus laenaja kiirlaenu tagasi ei maksa, on märksa karmimad.