Vaade: kas emotsioon kompenseerib teadmiste puudumist?

Andres Tohver. Foto: Ain Liiva

Haljala rahvamajas 28. jaanuaril tuuleparkide kohta käivat arutelu kuulates hakkas silma, et esinejatel puudus vastava ala haridus. Urmas Maranik on tegelenud tõlketööga, Maarja Maranik trükiteenuste vahendamise ja marjakasvatusega.

Kalju Tamme on küll füüsikaõpetaja, aga tema praegune uurimistöö, mille eest ta doktorikraadi loodab saada, käsitleb aeroioonide ja nanoosakeste mõõtmist ja modelleerimist hemiboreaalse metsa atmosfääris.

Millegipärast meenus mulle Trofim Lõssenko, kes nõukogude ajal akadeemikuks sai, kolm Stalini preemiat ja lausa kaheksa Lenini ordenit pälvis. Temalt on pärit idee panna kartuleid ruutpesiti, aga ka veendumus, et õpitud omadused päranduvad edasi nii loomadel kui ka inimestel. Neid, kes temaga ei nõustunud, näiteks geneetikud, kiusas Lõssenko taga.

Isehakanud eksperdid võivad ju kõlavate sõnavõttudega esineda, kuid neil puuduvad sügavamad teadmised käimasolevate protsesside mõistmiseks. Arvestades huviliste suurt hulka – ikkagi umbes 160 inimest – oleks võinud Haljala rahvamajja kutsuda tuuleparkide teemat valdavad eksperdid.

28. jaanuaril jäi paraku mulje, et emotsioon võidab argumendi. Heaks näiteks olid Kalju Tamme hoiatused vibroakustilise haiguse ees. Küll nimetas ta valusid rinnus, seljas, lihastes, liigestes ja põies, küll nägemisprobleeme ning sisemisi verejookse, aga ka kõhulahtisust ja lihtsalt paha tuju.

Iseäranis jaburalt kõlas nõudmine luua tuulikute ümber 15 kilomeetri laiune ohuala. Sellise loogika järgi ei saaks Eesti mandrialale ega asustatud saartele ühtegi tuulikut püstitada, sest alati leidub neid, kes on tuulikule lähemal kui 15 kilomeetrit.

Tuulikuvastased prohvet Maltsvetid võiksid minna Kunda linna, mille lõunaküljel on juba kolm suurt tuulikut, ja küsida kohalikelt, kas nood on vibroakustilise tõvega püsti hädas. Tundub, et mitte. Hirmutamine tekitab aga stressi ning siis võib juhtuda, et inimesed mõtlevad omale külge haigused, millega nad kunagi kimpus pole olnud.