Nädala kaja: pisikese puust maailma teenetemärgid

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Igal aastal riiklike teenetemärkide jagamise aegu olen mõelnud üllatusmomendile ja elevusele, mis kaasneb teenetemärgi pälvinutele uudise teatavaks tegemisega. Vahetud emotsioonid ja rõõm tunnustusest on alati teinud kõrvaltvaatajanagi heameelt. Seekord sattus aga nii, et mul oli au tunnustuse pälvinud virulastele Virumaa Teataja õnnesoovid edastada. Tuleb tõdeda, et rõõm tõepoolest on nakkav. Uhke tunne on nagunii, ent tunnustatute vahetud emotsioonid tegid terveks päevaks meeleolu heaks.

Intervjuusid lugedes ja kuulates jäi lisaks üllatusmomendile kõlama pühendumus oma tegemistele ja sügav sisu. Näiteks kõneles Marko Veisson kirglikult ja põlemisega eesti pärimusmuusikast maailma kontekstis ning Asta Tuusti loodushariduse olulisusest inimese igas eluaspektis. On väga ilus, et omal kombel on võimalik teenetemärgi pälvinute tegemisi vaadates kokku panna tänase Eesti kultuuriline pilt, meie väärtuste kirev kompass. Loomulikult on valiku, keda tunnustada, teinud president, ent ma tahan uskuda, et tark riigipea tunneb oma rahva väärtusi ja seda, mida ühiselt oluliseks peame.

Valdur Mikita kirjutas kultuurkapitali esseevõistlusel teise koha pälvinud töös, et Eesti on väike puust maailm ja tillukeste inimmõõtmeliste asjade pelgupaik ning et samamoodi tuleks kultuuri- või siis loodusimede hulka arvata PISA uuringute järgi maailma absoluutsesse tippu kuuluv loodusteaduslik haridus. Ma olen Mikitaga nõus.

Näen seda mõttekäiku nii, et selles pisikeses puust maailmas on väga palju sellist, mida mõistab vaid see, kes selle sees kasvanud. See, kes salajastest metsatarkustest ja kindakirjamärkidest oskab sookailuga segades värsket ja uut välja nuputada.

«Pärimuse juured on nii tugevalt maas, et pärimust saab vabadustundega viia ka ootamatusse suunda,» sõnas Marko Veisson ja see, mulle näib, iseloomustab mingil kombel kõiki riikliku tunnustuse pälvinuid.

Palju õnne veel kord!