Nädala lind ⟩ Kaljukotkas

Kaljukotkas looduses. Foto: Peter Lind

Kaljukotkas ehk maakotkas on kõige suuremaid kaitsepiiranguid kaasa toov kotkaliik Eestis. Tema kohta võib kasutada ilusat väljendit – loodusmälestusmärk. Ilus on ta ise ka, lisaks sellele, et suur ja võimas, on tal ingliskeelse nimetuse golden eagle kohaselt kuldselt helkiv pea. Iseasi on see, kas meil õnnestub teda vaadelda sellistes valgustingimustes, et päikesekiired pea helkima paneks, ja kui palju meil looduses on võimalust teda nii lähedalt näha, et see ilu silma hakkaks. On ju tegemist inimpelgliku linnuga ning pealegi kehtib 15. veebruarist 31. juulini tema pesitsuspaikades 500 meetri raadiuses liikumiskeeld. Ega meil neid kuigi palju pole ka, vaid 60–65 pesitsevat paari kogu Eesti peale.

Tõsi, möödunud sajandi esimesel poolel kahanes kaljukotkaste arvukus kullisõja tagajärjel vaid mõnele paarile, nii et praegu võime kotkaste hulga üle siiski uhked olla. Ja rahulikult võime magada ka seetõttu, et Kotkaklubi mehed hoiavad meie kotkapopulatsioonil silma peal. Muidugi kui mõelda nende metsiste, tetrede, sookurgede, partide ja kurvitsaliste peale, kellest maakotkas toitub, võib ju kurbki hakata, aga kui omakorda suunata mõte neile rebastele, kährikutele ja nugistele, kes samuti kaljukotka saakloomade hulka kuuluvad ja liiga suure arvukuse korral need metsised, tedred ja muud linnud ikkagi nahka paneks, siis on selge, et looduses on asjad paigas.

Lääne-Virumaal saavad kaljukotkaste pesitsemise üle uhked olla Väike-Maarja, Tapa ja Vinni vald, aga linnuvaatlejatele on nad silma hakanud ka Haljala, Kadrina ja Viru-Nigula valla territooriumil taevalaotuses tiirlemas. Need kotkad, keda sageli näeme kultuurmaastikul mõne suure puu võras või kivil istumas, on enamasti merikotkad.