Teatriarvustus: «Vaal»

Eestikeelses «Vaalas» mängib rasvunud Charliet Peeter Rästas. Foto: Kalev Lilleorg

Olen harv teatrikülastaja. Aastas vaatan ehk maksimaalselt kolm-neli tükki. Ja põhjus on väga lihtne – ma lihtsalt ei jaksa rohkem «seedida». Sest iga lavastus on nii tohutult suur amps, et kohati tundub lausa kuritegu seda inimestele pakkuda.

Mõtleme, mis kõik ühe lavastuse taga on: algne autoritekst, olgu siis romaani- või näitekirjaniku sulest, siis lavastaja mõte, näitlejate põhjalik rolliloometöö, helilooja ja kunstnikutöö kuni valgustaja, piletikontrolöri ja kohvikuteenindaja tegemisteni välja. Ja kui see kõik antakse sulle ühe õhtuga kahe-kolme tunni vältel kätte, võtab tavaliselt kaks-kolm kuud vähemalt, et meeled uue materjali jaoks, nagu näitlejad ütlevad, vabaks saada. Vist on see kõik nii vaevaline seepärast, et ma ei suuda kuidagi teatrit võtta meelelahutusena. Pigem on teater inimest loov, kokku panev ja tervikuks tegev ning see on protsess, mis on alati pisut valus. Eks ole, palju lihtsam on lasta meelel lahustuda kui koonduda.

Nii on ka Rakvere teatri detsembri alguses lavale toodud Samuel D. Hunteri «Vaala» esietendusest, kus viibida sain, praeguseks paar kuud möödas ja tundub, et hakkab tasapisi tekkima piisav distants, et selle kohta mõni mõte öelda.