Repliik: tehisaru – õnnistus ja needus

Anette Mai Samolberg. Foto: Ain Liiva

Tundub, et ei möödu nädalatki, mil ei räägitaks tehisintellektist. Õpin praegu ülikoolis, kus tahes-tahtmata tuleb teha kirjalikke uurimistöid, juhtumianalüüse ja kirjutada esseesid.

Kõik tööd läbivad plagiaadi- ning AI-kontrolli. Sellest on mõni aasta möödas, kui gümnaasiumi lõpetasin, ja siis tehisintellektile nii palju tähelepanu veel ei pööratud. Töid sellega ei kontrollitud ning ega keegi töö tegemiselgi seda väga ei kasutanud. Spikri peitsin kas sukasäärde või rääkisin vaikselt sõbraga läbi Sinihambaga ühendatud kõrvaklapi.

Nüüd, kus mu töö peab esimest korda läbima

AI-kontrolli, on närv sees. Mitte et see mu töö autor oleks, aga akadeemiliste artiklite läbitöötamisel on see asendamatu abikäsi. Sai ka igaks juhuks katse tehtud. Lasin AI-l kirjutada tekstilõigukese ja teise kirjutasin ise. Kui need detektorist läbi lasin, said mõlemad tekstid diagnoosi, et on täielikult tehisaru tehtud. Ütleme nii, et pingeid see katse ei maandanud. Siit küsimus: kes mind kaitseb juhul, kui kirjutan teksti ise, ent detektor ütleb, et ma olen AI?