KOMMENTAAR ⟩ Tambovi konstandiga tuulepargiarendus

Tuuleparkide arendamise plaanid ajavad Eesti ühiskonna lõhki. Foto: Mailiis Ollino

Nüüd on küll see hetk käes, kus valitsus peab tuuleparkide arendamise juhtme seinast tõmbama, korraks maha istuma ja rahulikult sisse-välja hingama. Vastasel korral lõpeb see asi ühiskonna lõpliku lõhestumisega.

Isegi kui time out tähendaks (kellegi kokku lepitud ajagraafikusse) mittemahtumist ja mõnedest Euroopa Liidu roheenergia toetusrahadest ilma jäämist, pole pooltõdedele üles ehitatud arendussurve seda kõike väärt.

​Iga reaalainetega kokku puutunud üliõpilane peaks teadma, mis on Tambovi konstant. See suvaline ja igal korral erinev arv lasti vähemalt minu kooliskäimise ajal käiku siis, kui rehkenduse lõpptulemus oli teada ning valemisse tuli õigesse ritta ja suurusesse sättida arvandmed, mis saadud laboratoorse töö käigus.

​Toon näite ühest oma laboratoorsest tööst töökaitse kursusel. Nimelt on laias laastus teada inimese keha elektritakistus, aga teatud piirides see muidugi erineb ja tudengi ülesanne oli isiklik takistus välja arvutada, lähtudes laborikatsete ja mõõtmiste abil saadud muutujatest vastavas valemis. Mitte et ma detaile enam mäletaks, aga küllap läks mõõtmisel midagi vussi, ilmselt lugesin skaalat valesti, ja arvutuskäik lõppes sellise oomiga (elektritakistuse mõõtühik – A. O.), et ma võinuks kärssaval elektritoolil vabalt päikest võtta ja midagi poleks juhtunud.

​Kuna kahtlustasin, et õppejõud minu keha ülivõimetesse ei usu ja laboratoorse töö arvestus jääb saamata, aga uusi mõõtmisi teha polnud ka aega/viitsimist, tuli lihtsalt natukene timmida valemisse asetatud mõõtmistulemuste arvväärtusi. Piisab, kui neid muuta vaid mõni protsent, ja ongi soovitud vastus käes.

​Keskmise kiiruse arvutamise valemis on muutujaid kaks, minu laboratoorses töös oli neid umbes kümme, aga tuulikute mõju hindamisel on neid kindlasti tuhandeid. Mõelge ise, kui vähe on vaja muutujatega manipuleerida, et saada vastuseks soovitud tulemus.

​Mulle tundub, et tuuleparkide teemal on praegu kasutusel samasugused Tambovi konstandid. Kuidas on võimalik, et ühed teadlased räägivad rahvakoosolekutel üht ja teised risti vastupidist juttu? Küll infrahelist, küll vibratsioonist ja teab millest veel. Ja üllatus-üllatus –​ nende jutt vastab täpselt sellele, milline on rahvakoosoleku korraldaja ootus.

​Võtame või äsjase BNS-i uudise pealkirjaga "Paldiski vesisalvesti on suurejooneline bluff". Selles on juttu Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu peaministrile saadetud kirjast, milles juhitakse tähelepanu asjaolule, et kliimaminister Yoko Alender langeks kuluka blufi ohvriks, kui kirjutaks alla vesisalvesti projektile ja aitaks selle elluviimist riiklikult rahastada. Muu hulgas kirjutavad mäetöösturid: "Lubjakivi mahu teisendamisel tonnideks on uuringus kasutatud kordajat 1,6, mitte korrektset teisenduskordajat 2,5." Mis see siis muud on, kui üks järjekordne tudengitemp Tambovi konstandiga? 

Tuulikuteemalistel kõnekoosolekutel osalevast rahvast ei tea 99,9 protsenti energeetikast mitte midagi. Mina sealhulgas. See on väga keeruline valdkond ja sotti saavad sellest tõesti vaid energeetika- ja muude erialade insenerid, kes on asja aastaid tudeerinud. Kui keegi väidab, et "ma detsembris polnud asjaga kursis, aga tegin kuu ajaga endale interneti abil teema selgeks", siis mingu ta ka puu otsa. Isegi siis, kui baasteadmised on olemas, pole võimalik kuu ajaga absoluutse tõeni jõuda!

​Lisaks – mis imeloom see internet on? Kui ma väidan, et see on keskkond, mis sisaldab 99 protsendi ulatuses pahna, siis kas mulle on võimalik argumenteeritult vastu vaielda? Mitte et see minu väide ja protsent õige oleks, aga põhimõtteliselt.

​Internetti saab igaüks postitada kõike seda, mida aju genereerib. Ja isegi kui postituse all on väga lugupeetud autori nimi, siis kes garanteerib, et postitust ei teinud mitte Jüri või Jaan, vaid ikka tõesti seesama inimene, kelle nimi juures on? Kui ulatuslikuks internetipettused on muutunud, seda loeme ju iga päev krimikroonikast – ühed arvavad, et toimetavad panga kodulehel, teised kauplevad bitcoin‘idega, saamata seejuures aru, et kogu keskkond, kus nad toimetavad, on lihtsalt korralik võltsing. 

​Ministriamet on Eestis poliitiline, ministeeriume ei juhi mitte spetsialistid, vaid lihtsalt tublid parteisõdurid. Seepärast oleks Yoko Alendrilt ka palju nõuda, et ta leiaks töölauale sokutatud uuringutest üles Tambovi konstandid. Miks tema rohkearvuline ja hästi tasustatud ametnikearmee ei leidnud, seda pärigu ta muidugi ise, aga kas ta üldse teabki, et ka Tambovi konstandid on olemas? Arhitektiharidusega inimesena vahest ikka teab.

Riigijuhid peavad end ilmeksimatuks ja justkui häbenevad targematelt nõu küsida. Mõnede väga oluliste otsuste tegemisel ei kaasata isegi mitte enam riigikogu, vaid piisab kolme erakonnajuhi ümarlauajutust. Väga selgelt, arusaadavalt ja inimlikult seletab Eesti Päevalehes teema lahti ettevõtja Raul Kirjanen ("Raul Kirjanen: riigikogu võib laiali saata. Energeetika näide"). Või on selle kõige taga siiski pahatahtlikkus, soov majandada kilekottidega?

​Rahvas on aga umbusklikum kui kunagi varem. Ühed ei usu koalitsioonierakondi, teised EKRE-t, kes kuulutas tuulikuteema avalikult enda püha sõja tandriks. Ühed nimetavad tuuleparkide vastaseid putinistideks, teised käituvad juba nagu kaikamehed, segades koosolekuid lihtsalt segamise pärast. No ei saa nii, üksteise kõri kallal närimine ei ole lahendus! Aga mindki ei saa enam panna kõiki jutte lihtsalt niisama uskuma, sest kuigi olen maailmavaatelt parempoolne liberaal, mäletan minagi huultelt lugemise juttu ja muid julmalt ülesõitmisi.

​Võtke palun aeg maha! Tehke avalikes, korralikult peetud debattides asjad selgeks Ja ärge laske sinna debateerima ning uuringuid tutvustama tuulepargiarendajaid, kel on ilmselged ärihuvid. Püüaks kuidagi ühiselt need Tambovi konstandid üles leida ja sullerid, kes neid kasutavad, läbi kukutada.

​PS Tolles õnnetus elektritakistuse laboratoorses töös leidis õppejõud mu Tambovi konstandi üles ja ma ei saanudki arvestust kätte. Pidin kõik mõõtmised uuesti tegema.