Head igavest und Sulle, muhe mees Valdo Einmann

Valdo Einmann (7. III 1941 – 13. II 2025). Foto: Marianne Loorents

Meie hulgast on lahkunud pikaaegne Virumaa Teataja ajakirjanik Valdo Einmann. Muhe ja väga laia silmaringiga mees töötas Virumaa Teatajas, Viru Sõnas ja Punases Tähes ajakirjanikuna 35 aastat.

"Oi ... Võtab sõnatuks," tõdes Virumaa Teataja omaaegne peatoimetaja Jüri Peinar. "Paremat kolleegi ja sõpra on raske leida. Me olime mõttekaaslased. Alles neljapäeval mõtlesin, et peaks Valdole helistama ja uurima, kuidas tal läheb, aga see kõne jääbki nüüd tegemata."

​Valdo Einmannist sai toonase Punase Tähe ajakirjanik 1966. aasta sügisel ja pensionile läks ta Virumaa Teatajast 2004. aastal.  Oma 80. sünnipäeva puhul vanu aegu meenutades rääkis Valdo: "Olin umbes kaks aastat ajalehest ära ka. Ma tahtsin teada, kas saan mõne muu ametiga ka hakkama, ja läksin tööle teerullijuhiks. Paar aastat hiljem tuli toonane peatoimetaja Jüri Peinar tänaval vastu, võttis nööbist kinni ja ütles, et olen nüüd hulkunud küll, aeg on tagasi tulla. Reede õhtul pesin oma teerulli ära ja esmaspäeva hommikul kell 8 olin juba toimetuses laua taga tagasi."

​Einmann ja Peinar hakkasid ajakirjanikuametit pidama samal, 1966. aastal. "Me olime sõbrad ka väljaspool tööd," kinnitas Peinar. "Vaba aega oli aga keeruline koos veeta, sest ta oli kirglik kalamees. Ja kõik Lääne-Viru seene- ning marjametsad käis ta läbi. Aga muidugi oli tal ka muudeks tegevusteks oma aeg, eks pidusidki sai koos peetud."

​Kolleegid mäletavad Valdot kui heasüdamlikku ning muhedat meest, kes kunagi häält ei tõstnud ega ärritunud. Kui midagi ütleski, siis tegi seda peene huumoriga. "Tegelikult oskas Valdo kuri ka olla, kui tema õiglustunnet riivati," täpsustas Jüri Peinar. "Paar korda olen näinud teda tõsiselt pahasena. Ma olen oma kabinetis lausa füüsiliselt vahele pidanud minema, kui Valdo ärritus ühe nõukogudeaegse kaubandusjuhi peale. Kui tal oli õigus, siis seda ta kaitses."

​Virumaa Teatajas kirjutas Valdo peamiselt tööstuse teemadel – tal oli väga lai tutvusringkond ja kolleegid naersid, et Valdo teadis tänavaaugu tekkimisest või liinibussi hilinemisest juba enne, kui sündmus ise toimuda jõudis. "Valdo oli ülikoolis paar aastat ajalugu õppinud ja ta oli tõesti väga laialdaste teadmiste ning silmaringiga," kinnitas Jüri Peinar. "Ta oli väga varajase tõusmisega. Selleks ajaks kui teised inimesed alles ärkasid, olid tal kõik toonased infokanalid juba läbi uuritud ja temalt kuulis alati kõige värskemaid uudiseid."

​Valdo kuulus veel sellesse ajakirjanike põlvkonda, kes kirjutas lugusid paberile. "Laual valitses tal organiseeritud kaos, aga ta ise teadis täpselt, kus mingi sedel mõne olulise telefoninumbri või infokilluga asub," meenutas Peinar. "Ühte asja ma Valdo juures selgeks ei saanudki – tema käekiri oli selline, et seda suutis lugeda ainult toimetuse masinakirjutaja."

​Puhka rahus, muhe mees Valdo! Just sellisena jäid sa meile meelde, Valts.