RAKVERE TEATER - 85 ⟩ Pidupäev

Vaimud suurt inimesi ei armasta, aga pidupäeva puhul voorib meid hordide kaupa kokku. Foto: Ottomar Sukko

Rakvere teatri tõeline lugu

Ongi teatri sünnipäevakuu käes. Otsisin juba jaanuaris kalossid kapist välja ja lõin läikima. Pintsakule lasin ka nahast lapid küünarnuki kohale õmmelda. Pidusse tuleb ikka parim välja panna. Ega ei saa niimoodi nigu mõned, et tulevad, pojengid peos, ajavad jalad harki ja enne minema ei lähe, kui viimne viin joodud. Endal hõlm narmendab nigu niinepõll. Teine asi on see, mida sünnipäevalapsele öelda. Ei lähe ju külla ega lajata ukselt, et vaata, miske mölakas sa oled. Isegi mölakale ei lähe sellist asja ütlema. Ikka kiidad ja meelitad nagu eestlasele kombeks. Ministrilegi patsutad julgustavalt õlale, et no ehk järgmises valitsuses kukub paremini välja. Isegi ürgajal oli nii, et kui Archimedes ahvimolkusele malaka pihku pistis, tegi ahvimolkus sellest jõuõla ja tööriista. Tänapäeval aga kipub viisakus käest kaduma. Annad inimesele malaka, et ta sellega targasti toimetaks, ja tema kukub sellega kaaslasi kolkima.

Tulin minagi jälle teatri arhiivipugerikku istuma, et üks kena õnnitluskaart valmis vorpida. Istusin, ventilatsioon surises, munkade vaimud voorisid seina seest sisse-välja ... Eks nemad ka ärevil. Vaimud suurt inimesi ei armasta, aga pidupäeva puhul voorib meid hordide kaupa kokku. Ega eestlast muuga kodust välja ei meelita kui tasuta napsu ja soodushindadega. Tasuta napsu nimel roomab eestlane matuselegi kohale. Koguni minister seob teatri sünnipäeva puhul endale uhke slehvi pähe ja tuleb vaatab, kas saab klaasikese tasuta šampanjat hinge alla. Mis sest, et eelarve kokku tõmbas.