Vanad eesti laulud ja eakad inimesed on kaunid ja omavahel seotud

Tiia Paist. Foto: Meelis Meilbaum

Elu on seadnud üles kõikide muude teeviitade hulka veel ühe: külastada mitmeid eakatekodusid üle Eesti – Jõgevamaal, Tartus, Harjumaal ja ka õnneks oma koduses Rakveres. Ei, õnneks ei ole nii, et peaksin seal külastama mõnd oma armast pereliiget. Ja kui peakski, siis pigem rahuliku südamega, et kõik on hästi.

Minu roll seal on teine: mängida pilli ja laulda laule, mis sealsetele asukatele korda lähevad. Laulda nendega koos, püüdes meenutada sõnu, mis nii mõnelgi ununema kipuvad. Tihti teeme ühtsama lugu mitu korda, ja sellest ei ole midagi. Peaasi, et see tekitaks emotsiooni, mida me kõik tegelikult vajame. Keegi poetab pisara, keegi räägib imelise loo oma lapsepõlvest ja kogu seltskond naerab avatud suil.