Peeter Kaldi süda on ikka kuulunud muusikale

Vähe on neid pille, mida Peeter Kald mänginud ei ole. Foto: Andres Tohver

«Minu telefoninumber sisaldab minu sünniaastat,» viskas eakas muusik nalja. Tõepoolest, selle viimased neli numbrit on 1943. Oma elutöö on Kald teinud Tapal, mille aukodanikuks ta nüüd volikogu otsusega nimetati, aga tema elu ei alanud sugugi mitte raudteelinnas, vaid hoopis Viljandimaal.

«Oma sünnipäralt olen ma mulk,» rääkis Peeter Kald. Võimeistrist isa ja sideametnikust ema pojana sündis ta Paistu vallas Aidu külas. «Isa laulis ja ema laulis, külas oli väikene kapell,» meenutas ta.

Koolihariduse sai Kald Mustlas. Mis hetkel ta jõudis äratundmisele, et muusika ongi tema kutsumus? «Hakkasin põhikoolis mandoliiniga pihta ja lõpetasin keskkoolis saksofoniga. Õpetaja andis ette noodid, juhendas. Ise vähe harjutasin ka,» ütles ta.

Järgnenud ajateenistuse käigus anti noormehele pihku pasun, mida puhuda. Tallinna pedagoogilises instituudis muusikaõpetaja kutset omandades tegi ta tutvust akordioniga.

Peeter Kaldi emapoolne vanavanaisa oli kolme tütrega Tapale kolinud juba enne esimest maailmasõda ja seal kohvikut pidanud. See kohvik ei ole säilinud. «Mina sattusin Tapale esimest korda 1969. aastal. See oli seotud Anne-Liiga, kelle vanemad elasid Tapal ja kellest sai minu abikaasa. Tema oli instituudis minust kaks aastat eespool ja õppis samuti muusikaõpetajaks,» meenutas mees.

Noored Kaldid kolisid püsivalt Tapa linna 1973. aastal. Peeter Kaldist sai esialgu Tapa keskkooli muusikaõpetaja. «Kool oli heal järjel. Seal olid koorid ja orkester. Poisid tegid bände. Minul tuli sealt lihtsalt jätkata,» rääkis ta.

1979. aastal sai Peeter Kald Ilmar Mägi järel Tapa muusikakooli juhatajaks. Muusikakoolis oli 15 õpetajat, õpilaste arv ulatus üle saja. «Kõige suurem oli siis klaveri õppijate arv. Klaverit õppis peaaegu et pool muusikakooli. Populaarsuselt järgmised olid erinevad puhkpillid, akordion ja viiul,» meenutas ta.

Kald ise õpetas muusikakoolis peamiselt solfedžot ja muusikaajalugu, vahel ka klaverit ja viiulit. Tapa keskkooli ja muusikakooli õpilaste baasil tegutses väike sümfoniettorkester.

Nii mõnestki Tapa muusikakooli õpilasest on saanud tuntud muusik. Üks neist on Toomas Nestor, kes mängib Estonia teatri orkestris viiulit. Urmas Lattikas on nii helilooja kui ka džässpianist. Flöödimängija Monika Mattiesen on saavutanud edu nüüdismuusika interpreteerimisega. Tenor Reigo Tamm, kes laulab Estonias, õppis Tapal eufooniumi, mis on keskmise suurusega vaskpill.

Paljud Tapa muusikakooli õpilased on enda täiendamise järel Tallinnas või Viljandis pöördunud tagasi kodumaakonda kohalikku elu edendama. Leelo Jürimaa on Lehtse kultuurimaja juhataja, Tiiu Tikkerber Lehtse kooli õpetaja. Teno Kongi oli Rakvere Linnaorkestri dirigent.

Tapa muusikakooli direktorina töötas Peeter Kald 28 aastat. «Muud ma ei osanud. Ja ära ka ei aetud sealt,» ütles ta naerdes. Kodust tööle oli vaid viie minuti tee. Kool on praegugi mehe silma all, sest see paistab ära korteri aknast.

Peeter Kaldi elutöö on üle võtnud poeg Ilmar, kellest sai Tapa muusikakooli direktor 2007. aastal. Mis hetkel ta taipas, et pojast tuleb tema mantlipärija? «Kuno Rooba oli siis Tapa vallavanem. Mina Ilmarile ei öelnud, et nüüd pead sina hakkama, aga eks natukene võis aimata, et tal selle asja vastu huvi on. Toimusid läbirääkimised vallavalitsuses. Ilmar osutus seal sobilikuks kandidaadiks,» meenutas isa.

Praegu Tapa muusika- ja kunstikooli nime kandva õppeasutuse õpetajatest on Ilmar Kald, Imbi Puusepp, Svetlana Kuusik ja Kalli Kurvits oma kooli kasvandikud.

Programm näeb ette seitsmeaastast õpet. «Kas peetakse seitse aastat vastu või tekivad teised soovid? Võibolla seda esialgu valitud pilli ei õpitagi lõpuni, vaid minnakse mõne teise pilliga poole kooli pealt edasi ja tegutsetakse pärast kooli lõppu kas orkestrites või ansamblites. Aga see on seotud sellega, kes jõuab need lapsed oma kampa tõmmata,» arutles Peeter Kald.

Tema sõnul tehti muusikat varem naturaalpillidega ja harjutamisele pühendati rohkem aega. «Praegu on väga palju elektroonilisi klavereid, millega täpselt sama asja päris pianistid teha ei soovi. Ja nagu kõik teavad – nutiseadmed kisuvad noorte tähelepanu ja huvi mujale,» ütles ta.

Mida pillimäng lapsele ikkagi annab? «Tahaks loota, et parandab emotsionaalset olekut ja õpetab käelist tegevust. Sa pead sõrmi liigutama, ja võibolla see oskus kulub kasvõi arvutiklaviatuuri klõbistamiseks ära. Aga arvutiklaviatuuri klõbistamine õpitakse ka ilma pillimängutagi selgeks,» rääkis Kald muiates.

Tema sõnul pakub pillimäng veel seltskondlikku suhtlemist. «Koos musitseerides ja üksteist õhutades saab ikkagi midagi ära teha,» lisas ta.