Küla selgrool on raske püsida sirge, kuid selle hoidjail jagub veel jaksu

Enne peamise töö juurde asumist käib Riina Tali puuderuumis ja teeb siis tule ahju. Foto: Marianne Loorents

Sõit mööda hangedevahelisi külateid kulgeb talvele iseloomulikus tummuses. Tuuletus karges õhus seisavad härmas puud kui kiiskavad skulptuurid. Me otsime külaraamatukogusid. Paiku, mille akendes särab veel tuli, kuigi ümberkaudu lambid järjest kustuvad.

Tudu

Vanas koolimajas on hiirvaikne. Sammude kaja tekib ja jääb õhku. Ühe koridorinurga tagant ilmub Katrin Kastemäe, Tudu raamatukoguhoidja. Samal hetkel astub uksest sisse õhetavate põskedega Jaanus, kopsib jalad lumest puhtaks ja noogutab, kui Kastemäe teda igapäevaseks külaliseks nimetab. "Mul ainult paarsada meetrit tulla," lausub 66-aastane Jaanus ja haarab värsked ajalehed. Suur krimiraamatute sõber on elanud Tudus lapsest saati ning meenutab, et raamatukogu on siin aegade jooksul asunud neljas hoones.