Repliik: sünnipäevakala

Inna Grünfeldt. Foto: Ain Liiva

Kiluvõileivad on kujunenud Eesti sünnipäeva vapitoiduks. Oleks põnev teada, kui palju kiluvõileibu tehti ja pintslisse pisteti. Vikipeedia ütleb, et kiluvõileib on 20. sajandi Eesti köögi traditsiooniline suupiste.

Rahvuskalaks valitud räime me aga peolaualt naljalt ei leia. Kodumaa sünnipäevaks ei valmista me räimesülti ega räimevormi, räimesalatit, -pirukat ega -suppi, rääkimata räime-võileivatordist. Heal juhul leiab vaagnalt praetud või marineeritud räimi, aga needki ei kuulu pidupäevasöökide tippu. Millest selline suhtumine?

Folklore.ee andmetel on räim püügikalana märksa olulisem kui temaga samasse heeringlaste sugukonda kuuluv kilu. «Räim on olnud tööinimese igapäevane toit, suhteliselt odav leivakõrvane aasta läbi nii rannas kui sisemaal, seega vaeste kala. Nagu on öeldud Saaremaal: «Miks rikkad räimi ei söö? Rikkal on paremat toitu küllalt»,» vastab folklooriajakiri küsimusele.

Kui asja rahvussümboli küljest vaadata, siis ega me suitsupääsukesi ju ka ei söö ...