Kuigi Maiu sai diagnoosi alles 2001. aastal, teab ta tagantjärele tarkusena, et esimene haigusatakk oli tal juba viis aastat varem, mil ta jäi ajutiselt ühest silmast pimedaks. Tol ajal kirjutati see üleväsimuse arvele. Maiu järgmine haigushoog leidis aset kahe aasta möödudes ülikooli ajal, kui ta tundis, nagu oleks keha paremal poolel ringi sebinud sipelgad. Aga kuna see väga ei häirinud, Maiu selle murega arsti juurde ei läinud.
Taas läksid mõned aastad mööda, kuid siis tekkisid juba liikumisprobleemid. "Ma istusin toolil, tõusin ja tahtsin liikuma hakata, aga jalg ei liikunud minuga kaasa. Sarnane probleem oli mul ka kätega – tahtsin kirjutada, aga sõrmed ei teinud minuga koostööd. Need olid sellised hetkelised takistused, aga need ei olnud normaalsed," selgitas ta.