Nädala kaja: läinud ta ongi

Kevin Volter. Foto: Ain Liiva

Täiesti kohutav, kuis aeg tõttab. Alles olid jõulud ja uusaasta, nüüd saab varsti vastlakukli vahukooremütsiga vuntsi valgeks teha ja siis peab hakkama mõtlema juba jaanipäeva plaanidele. Olgugi et veebruar on kaks-kolm päeva lühem kui tavalised kuud, läks see mööda ekstra kiirelt.

Mis siis küünlakuu viimasest nädalast meelde jäi? Maailma mastaabis annab kõige rohkem kõneainet kindlasti Ameerika (loe: Donald Trumpi) aina rohkem lõkkele lööv armulugu Venemaa diktaatori Vladimir Putiniga. Lisaks noolib oma osa halli hiirekesena hetkel nurgas ootav Hiina. Mis sellest kõik välja tulla võib, ei taha isegi mõelda, aga see, kuidas USA eesotsas oma juhtidega praegu maailmapoliitikas möllab, on õõvastav.

Kõige ehedam näide sellest on viimane Ukraina resolutsioon ÜRO-s, millele Ameerika hääletas sarnaselt Venemaaga vastu. USA välisministri sõnutsi olevat see resolutsioon olnud liiga antagonistlik. Samas on meedias tähelepanuta jäänud asjaolu, et ka Ungari oli sel hääletusel Venemaa ja Ameerikaga samas paadis. Mitte et see, milline on Ungari võim, oleks suurem saladus, aga järjekordne rakuke keset Euroopat on ohumärk.

Tegelikult tahaks juba seda aega, mil mättad hakkavad päikese mõjul kuivama, pungad puudel avanevad ja õhutemperatuur võimaldaks pelgalt dressipluusiga õues käia. Kuigi tänavune talv on olnud mõnusalt pehme, krõbedamat külma oli vahest nädala jagu. Kahju tänapäeva kooliõpilastest, kes kliimamuutuste tuules ei saa ilmselt kunagi enam teada, mida tähendavad külmapühad. Minu kooliskäimise ajal oli ikka peaaegu igal aastal vähemalt paar päeva, kus sai koolipingi nühkimise asemel mõnusasti kodus olla. Aga –30-kraadine temperatuur ei takistanud sõpradega väljas olemast. Ehitasime lumeplokkidest onni ja istusime peeruvalgel seal nagu vanad eskimotest vaalakütid.

Aga enne kui talv kevadele ruumi teeb, loodame, et Mõedakul saab Viru maratoni kenasti ära pidada ning lund jagub ka maakondliku suusasarja lõpuetapiks.