Lembetu: “Ma nimetan siiani oma Kadrina elamist koduks”

Melomaan Ahto-Lembit Lehtmetsa sõnul oli muusikakassett kunagi valuuta eest

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kadrinast pärit muusikaettevõtete käivitaja, klubijuht ja muusik Ahto-Lembit Lehtmets alias Lembetu tunneb jätkuvalt tugevat sidet kodukandiga.



“Ma nimetan siiani oma Kadrina elamist koduks, kuigi olen elanud juba peaaegu kaheksa aastat Tallinnas,” räägib Ahto-Lembit, kelle vanemad on siiani Kadrina elanikud.

Tallinnas on tema kodu Pääskülas. “Käin tööle rongiga, mis on palju mugavam kui autoga. Kuna ma töötan vanalinnas, siis seal ei ole nagunii kuskil parkida. Jääb endale aega, saab 20 minutit raamatut lugeda, selle asemel et närvilises liikluses tõmmelda,” kõneleb ta. Elu äärelinnas on tema teadlik valik, varem elas ta Männiku ja Nõmme piiril.

Ahto-Lembit on lõpetanud Kadrina keskkooli ja eelmisel aastal käis ta projekti “Tagasi kooli” raames seal ka õpilastega rääkimas. “See oli päris meeldiv ja südantsoojendav kogemus,” meenutab ta.

Koolis õppis Ahto-Lembit bioloogia süvaklassis, kuid looduse kõrval oli sellal juba ka muusika tema huviorbiidis. Tollal valitses heavy-maania ja Lembetugi ei jäänud sellest muusikastiilist mõjutamata. Waspi ja Iron Maideni logod olid tema sõnul koolis kõikjale lauaplaatide sisse kraabitud.

“Olen üsna varasest noorusest alates raskemat muusikat kuulanud. Tegin juba kooli ajal bändi, niipalju kui oskasin ja tahtsin. Kooliaegsed bändid olid niisama lustimised, vaevalt neil isegi nimed olid. Liitusin hiljem Rakvere bändiga Decease, millest hiljem sai Echosilence, see oli mingi 1992. aasta,” räägib Ahto-Lembit oma bändimehe tee algusest.

Kuigi Ahto-Lembitul on Kadrinaga tugev side, praegu ta siiski endal Lääne-Virus väljundit ei näe. “Ma ei ütle hetkel, et ühel päeval ei või juhtuda, et ma Kadrinasse näiteks tagasi lähen. Ma pean seda koduks ja see on minu jaoks oluline koht,” ütleb ta.

Vanemad viivad Lembetu Kadrina uudistega peensusteni kurssi, samuti jälgib ta sotsiaalmeediat, et näiteks teada saada, mida Kadrina saunaklubi teeb. Jätkuvalt on tal Kadrinas sõpru.

“Suurim heameel on, et Kadrina kool ehitatakse ümber, kõige rohkem tegi vahepeal muret, et räägiti plaanist Kadrina kool kaotada. Sellised uudised teevad ärevaks. Ma olen kindel, et Kadrinas on piisavalt targad ja kõva häälega inimesed ja kooli ei suleta ja see ehitatakse noortele huvitavaks kohaks, mis hoiaks neid rohkem maal. Mulle on kõrvu jäänud, et Kadrina kooli plaanitakse ehitada isegi helistuudio,” kõneleb ta.

Eriala omandas Lembetu Mõdriku põllumajandustehnikumis, kus õppis raamatupidajaks-asjaajajaks. “Ma läksin päris teadlikult raamatupidajaks õppima, sest juba sellel ajal oli kange soov ise plaadifirma teha. Ma sain üsna palju vajalikku infot ja tänu sellele koolile on kõik muud asjad tekkinud. Kooli ­eelis oli see, et see oli tugev praktikakool, see praktika ei seisnenud kartulite noppimises, vaid selles, et käisime firmades raamatupidajate tööd jälgimas ja kaasa tegemas. See on oluline. Seal sai tugeva praktilise kogemuse,” kiidab ta tehtud valikut.

Kui paljud saavad oma hüüdnime koolipõlves, siis Lembetu hüüdnimi tekkis talle bändi Tarapita aegu 1996. aastal. “Ahto on iseenesest nii lihtne nimi, et sellele lihtsalt hüüdnime kõrvale ei teki, seda enam lühendada väga ei anna. Siis tuli nime kultiveerimine ja Lembetu sai võetud bändis esinejanimeks. Paljud inimesed teadsid mingil ajal kahte eri inimest: kas Lembetut Tarapitast või Ahtot. See mulle täitsa sobis,” selgitab Ahto-Lembit.

Plaadifirmade ja klubide asutamine on Lembetu sõnul muusikuks olemise loomulik jätk. “Kui sa tahad ise muusikat teha ja kuna Eestis on muusika väljaandmise kultuur tagasihoidlik, siis ainuke võimalus asja parandada on ise käed külge lüüa,” räägib ta.

“Kõige parem meel on selle üle, et ettevõtted, mille käivitamise juures ma olen olnud ja abiks olen saanud olla, on kõik olemas ja kõik nad tegutsevad. Mõnus tunne on, kui midagi on tehtud ja inimestele on seda vaja,” kõneleb plaadifirmade Nailboard Records ja Flak’n’Roll Records ning klubide Tapper ja Puhas Kuld  asutamises osalenud Lembetu.

Viljandis Puhast Kulda enam küll ei ole, kuid tema kohalikud kamraadid peavad samas kohas klubi edasi. Puhas Kuld tegutses poolteist aastat ja kaugjuhtimisel.

“Ma ise olin Tallinnas. Me tegime seda kamraadiga, kumbki polnud kohapeal, ei tulnud nii hästi välja, kui oleks lootnud. Äri on oma olemuselt emotsionaalne, meile tundus võimalus seal midagi korda saata, ma olin ise käinud päris mitu korda Viljandis esinemas ja seal tundus olevat rahvast, väga positiivseks tõukeks oli Viljandi kultuuriakadeemia olemasolu. Tundus selline koht, kus vajatakse klubi, ja et see võiks õitseda. Tegelikult poolteist aastat õitses ka mingil määral, negatiivseid mälestusi sellega seoses ei ole,” räägib Lembetu.

Klubisse murti ka sisse ja varastati raha ja vandaalitseti, kuid seda ta ainsaks klubi sulgemise põhjuseks ei pea. Rahaline olukord oli siis igal pool keeruline ja klubisid läks tol ajal põhja üks nädalas. Majanduskriis annab klubinduses Lembetu sõnul siiamaani tunda.

Flak’n’Roll Records tegutseb nii palju kui Loits: kui Loits puhkab siis ka plaadifirma. “Rasked ajad praegu nii plaadifirmale kui bändile. Ma olen päris kindel, et Loitsu saab tulevikus veel kuulda. Bänd on 16 aastat vana ja varem või hiljem pidi tulema selline puhkus üksteisest. Teine pool on see, et meil kõigil on olnud märkimisväärselt kohustusi: mul see klubiasjade ajamine ja Metsatöll Atsol. Mul polegi praktiliselt ühtegi vaba nädalavahetust, rääkimata siis argipäevast,” räägib ta.

Lembetu sõnul tõenäoliselt leitakse see aeg bändi teha, kui ühel hetkel tekib tohutu kihk pill uuesti kätte võtta. Bänditegemise pisikust ei saa tema arvates ilmselt kunagi lahti.

“Keegi meist pillimängu pooleli jätnud ei ole ja kõik mängivad ja tegutsevad jätkuvalt,” nendib ta. Teisi bändiprojekte  Lembetul ei ole. “Kui mul tekiks aeg pilli mängida, siis tegeleksin esmajärjekorras siiski Loitsuga,” ütleb Lembetu.



Oma muusikalistest lemmikutest rääkides Lembetu konkreetseid nimesid ei nimeta.

“Mind on alati paelunud muusikas rohkem atmosfäär. Ma ei oska öelda ühtegi kitarristi või trummarit, kes mind mõjutanud oleks. Pigem on muusikavoolud need, mis jätavad oma jälje. Metal ja neofolk. Viimasel ajal kuulan väga palju vanemaid proge asju ja future pop’i on saanud kuulata väga pikka aega, on juba lapsepõlvest saati lemmik olnud. Loomulikult punk, ükski metal’i-mees ei ütle, et punk talle ei meeldi. Need mõjutused on Loitsu muusikas alati tunda ka olnud, kas visuaalselt või otse muusikas,” selgitab Lembetu.



Ka edukaks saanud Metsatölluga on Lembetul oma seosed.

“Marko Atso, kes mängis Loitsus trumme, läks Metsatöllu trumme mängima ja neil tekkis tohutu vajadus Eestis plaate välja andma ja levitama hakata. Ja nii mina kui Atso oleme olnud Nailboardi sünni juures. Sellest ajast oleme koostööd teinud, nii Nailboardi kaudu, kus esimesed Metsatöllu ja Loitsu plaadid välja tulid, kuni selleni välja, et käin nendega siiamaani tuuridel kaasas ja aitan plaate müüa. Oleme pikka aega koos olnud ja mõtleme sarnaselt. See on pigem sõprus kui töö,” kõneleb Lembetu.

Üle Euroopa tuuridel kaasas käies on ta saanud näha, kuidas klubiasju mujal aetakse, seetõttu on see Lembetu jaoks teatud määral oskusteabe importimine.

“Ma väärtustan seda päris palju. On õnnestunud sügavamalt näha klubide köögipoolt, kuidas on seal suhted kujunenud ja kuidas klubi promotakse. Suhted näiteks riigiga ja reklaamivaldkonnaga. Nii palju kui on erinevaid klubisid, on ka erinevaid vorme, kuidas neid ülal hoida,” räägib ta.

Osa klubidest meenutavad Eesti mõistes noortekeskusi, mis töötavad suurel määral riigi toel. Lembetu sõnul ta ei arva, et see oleks 100 protsenti õige tee.

“Kultuuri tuleb toetada, aga mitte läbi klubimajanduse, vaid läbi üritusekorralduse. Kui üritusi toetada, siis sellest võidab lõppude lõpuks ka klubi. Tallinn kui kultuuripealinn oli ehe näide, mis muutis palju elavamaks siinse kultuurielu, kuna üritused said selle läbi toetust,” tõdeb ta.

Viimased poolteist aastat on varem uutele ettevõtmistele elu sisse puhunud Lembetu töötanud Von Krahli klubi juhatajana.

“Laiemas mõistes on ikkagi tegemist Eesti vanima alternatiivklubiga, kus kohtuvad kõik erinevad alternatiivkultuurid: teater, kunst, muusika, kino – kõik, mis on alternatiivne. Arvan, et mul on Von Krahlis tööd küll ja küll. Siin on ka muutuste ajad ja olen üsna sarnases rollis uute klubide käivitajatega – Von Krahl saab 20 aastat vanaks ja plaanis on uuenduskuur,” räägib Lembetu.

Klubi uuendamisega kaasnevad tema sõnul väike remont ja imagovärskendus, et saada pisut teine hingamine. Samas ei minda kaugemale nendest väärtustest, mis Von Krahlil on kohana, kus alternatiivinimesel on väga hea olla – need peavad tema sõnul kindlasti säilima.





GUNNAR VIESE, sõber

Ma arvan, et mu tutvus Ahtoga hakkas sealt perioodist, kui ta mängis ansamblites Decease ja Discrucior, vist olime sellised 16-, 17-, 18aastased tatid, ja kuidagi on see side säilinud tänase päevani. Ahto on jätnud väga sihikindla ja tööka mehe mulje – kõik, millele ta käe külge paneb, saab kuidagi uue hingamise. Ehe näide kas või klubi Tapper: kui Ahto seal majandas ja vedas, siis asi töötas ja oli pildis, kui Ahto sealt ära läks, on asi omadega kuidagi kummuli.

Samas olen alati imetlenud tema terviklikku nägemust ansamblist Loits. See on algusest peale olnud oma kontseptsioonilt nii läbimõeldud, kui veel vähegi olla saab. Või siis vähemalt on ta suutnud sellise mulje jätta.

Ahtoga on alati hea trehvata ja neid trehvamisi meil ikka on, kuigi võib-olla võiks isegi rohkem olla.

MARKO ATSO, sõber ja bändikaaslane

Kui ma saan kellegi peale mingites asjades alati kindel olla, et need on tehtud, siis see on Lembetu.

Ta on üks lahedamaid tüüpe, keda ma tean. Ta on üdini aus ja temaga võib iga kell minna lahingusse. Kui tal oleksid lapsed, siis oleks ta kõige parem isa, keda ma tean.

Tagasi üles