Vanaema, räägi mulle oma lugu

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Tänavu jõuludeks kinkis mu pojatütar Kristin mulle vanavanemate päevaraamatu «Jutusta mulle oma lugu». Ta ütles, et kuna mulle meeldib teiste inimeste lugusid kuulata ja neid ka edasi jutustada, siis see päevaraamat annab mulle võimaluse jutustada oma lugu lastele ja lastelastele. Raamatus on 100 küsimust selle kohta, kuidas oled rasketest aegadest läbi tulnud, oma kodu loonud ja lapsed suureks kasvatanud. Selles raamatus jäädvustatud lood on ehtsad mälestused ja kestavad igavesti. Ma sean end mugavalt sisse, otsin üles pildialbumid, teen tassi teed ja asun tööle.

Mälestusteraamatu esimesele leheküljele tuleb kleepida oma pilt. Olen sellel pildil 40-aastane. Midagi on läinud, aga palju on ka veel ees. Sugulased ütlevad, et olen oma isa nägu. Mul pole selle vastu midagi, sest mu isa oli ilus mees. Aga nagu minu lemmikreporter Mirko Ojakivi ütleb, probleem on selles, et suurema osa sellest ilust on ta endale jätnud. Minu vanemad on viit tärni tänu väärt, sest nad on oma geneetilisest pärandikirstust mulle edasi andnud parima. Kõik elus tehtud vead on minu enda omad.

Algul mõtlesin, et teen esmalt mustandi ja alles siis puhtandi, aga kuna elus mustandi tegemise võimalust ei ole, otsustasin panna kirja kõik, nagu südamest tunnen ja teen. Otsustasin alustada kergematest küsimustest. Kartulipuder pikkpoisi ja peedisalatiga on endiselt minu meelest üks nämma toit. Lemmiklauluga läheb raskemaks, sest neid on läbi aegade olnud erinevaid. Aga kantri mulle meeldib. Ja kui Justament laulab «mulle meeldib naer, meeldib armastus, mulle meeldib puutumatu loodus, meeldib olla noor ja oma rahvaga mul meeldib olla koos», laulan alati kaasa.