:format(webp)/nginx/o/2018/01/10/7474979t1h32ea.jpg)
/nginx/o/2025/03/04/16695442t1hd21d.jpg)
Tänavu jõuludeks kinkis mu pojatütar Kristin mulle vanavanemate päevaraamatu «Jutusta mulle oma lugu». Ta ütles, et kuna mulle meeldib teiste inimeste lugusid kuulata ja neid ka edasi jutustada, siis see päevaraamat annab mulle võimaluse jutustada oma lugu lastele ja lastelastele. Raamatus on 100 küsimust selle kohta, kuidas oled rasketest aegadest läbi tulnud, oma kodu loonud ja lapsed suureks kasvatanud. Selles raamatus jäädvustatud lood on ehtsad mälestused ja kestavad igavesti. Ma sean end mugavalt sisse, otsin üles pildialbumid, teen tassi teed ja asun tööle.
Mälestusteraamatu esimesele leheküljele tuleb kleepida oma pilt. Olen sellel pildil 40-aastane. Midagi on läinud, aga palju on ka veel ees. Sugulased ütlevad, et olen oma isa nägu. Mul pole selle vastu midagi, sest mu isa oli ilus mees. Aga nagu minu lemmikreporter Mirko Ojakivi ütleb, probleem on selles, et suurema osa sellest ilust on ta endale jätnud. Minu vanemad on viit tärni tänu väärt, sest nad on oma geneetilisest pärandikirstust mulle edasi andnud parima. Kõik elus tehtud vead on minu enda omad.