Juhtkiri: menstruatsioonitabust koolides priiks

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Menstruatsioonist rääkimine on olnud Eesti ühiskonnas paljuski tabu. Menstruatsiooni on peidetud küll erinevate sõnade taha, näiteks «pahad päevad», «punased päevad», «see aeg kuus» või muud sellised väljendid, millega saab küll anda mõista, et jutt on naiste kuupuhastusest, kuid ei pea seda sõna otse välja ütlema, sest muidu on ... Piinlik?

Ja nii ongi olnud menstruatsioon ning kõik sellega seostuv üksnes naiste mure, millega peavad toime tulema naised ise ja pered ise, ka majanduslikult. Ometigi on menstruatsioon sama loomulik kui see, et inimese kasvades hakkavad tema kehal kasvama karvad, sama loomulik kui see, et meestel muutub murdeikka jõudes hääletämber. Sama loomulik nagu see, et inimesed käivad WC-s keha kergendamas. Mis siis, et menstruatsioon puudutab vaid üht sugupoolt.

Igasugune võrdsuse printsiip on ühiskonnas absoluutselt loomulik ja hädavajalik ning on koguni hämmastav, et koolidele pole varem seatud kohustust tagada tualettruumides tüdrukutele vajalik hügieenitarvete tagavara. Tualettpaber ometi on avalikes tualettides sama elementaarne nagu seep käte pesemiseks või voolav vesi kraanis.

Kui arvestada, et majanduslik olukord perekondades on äärmiselt erinev ning viletsas olukorras otsustatakse võibolla, et raha eest, mis kulub tütrele paki hügieenisidemete ostmiseks, saab osta kogu perele tarvilikku leiba ja makarone, on kellegi kohustus hoolitseda, et koolis, kus õpilane peab käima, poleks tal tarvis niisuguste vahendite pärast muret tunda. On see riigi, kohalike omavalitsuste või kooli ülesanne, kokkuvõttes teeb kõik sama välja. Siin on tegu ehk isegi inimõigusega? Loodetavasti laheneb selle määrusega nii mõnegi tütarlapse igakuine mure.

Virumaa Teataja palvele kirjeldada lahendusi või ka plaane oma koolis selle teema puhul vastasid siiski vähemad kui pooled maakonna koolid. Loodetavasti oli põhjus aja-, mitte huvipuuduses.