Sooline palgalõhe – kingitus, mida ei saa tagastada

Ivika Aman Foto: Eesti Ametiühingute Keskliit

Olles sündinud naisena, arvasin ma väikese tüdrukuna, et tulevikus on mul meestega eneseteostuseks võrdsed võimalused. Seda illusiooni kärpis peagi teadasaamine, et minu valitud erialal on tüdrukutel ja poistel eraldi vastuvõtt, mis väljendus umbes kolmekordses konkursivahes. Neli aastat hiljem olin samas olukorras ülikooli astudes.

Mõlemal korral põhjendati soopõhise konkursi korraldamist faktiga, et muidu on meestel väga väikene või lausa olematu võimalus samale erialale õppima asuda. Sellised vastuvõtutingimused kehtisid aastaid, ja kuigi tänaseks on see möödanik, paneb senini imestama, miks tuli mõnel kooli vastu võetud mehest arvatavalt nii kolm korda targemal naisel leppida tulevikus hinnatud erialaspetsialisti töö asemel näiteks poemüüja omaga. Missugune ebaõiglus inimese jaoks ja milline raiskamine ühiskonnale. Neil kahel soojal suvel kinnistati Tartus ja Tallinnas soolist palgalõhet.

Sooline palgalõhe tähendab oma olemuselt, et tööandja maksab mulle – enamasti naisele, keskmiselt vähem raha kui sama tööd tegevale mehele. See on probleem, kuna aastaid väiksemat palka teeninuna saan ma iga päev vähem tarbida, mulle makstakse väiksemat vanemahüvitist ja minu heaolu on pensionipõlves väiksem. Ning seda olukorras, kus ma elan arvatavasti kauem kui mu elukaaslane.