Nädala kaja: tuleme üksteise kõri kallalt ära

Aivar Ojaperv Foto: Ain Liiva

Ma ei viitsi enam Trumpi ja Ukraina uudiseid lugeda. Mitte selle pärast, et minust oleks üleöö saanud arrogantne tüüp, kellele on tähtis vaid isiklik heaolu siin ja praegu, vaid et sõnavahtu, udujuttu ja väljaütlemisi üksnes ütlemise enda pärast on saanud kuidagi liiga palju. Vähemalt minu jaoks.

Viimase nädala-paari jooksul on saanud selgeks, et Eesti koos oma poliitikaga on globaalses mõttes kärbsemust, keda isegi jutuajamistele ei kutsuta, näiteks Suurbritannias toimunud vabade Euroopa riikide julgeolekuteemalisele nõupidamisele. Seda vaatamata asjaolule, et meie idapiiri taga laamendab, vabandage väljendust, üks diktaatorist debiilik ja et Ukraina sõja võimalik lõpp koos sellega kaasnevate lepingutega mõjutab päris kindlasti lähitulevikus ka meid.

Küll peaksime kiiremas korras lõpetama üksteise kõri kallal närimise, millele viitas ka president Alar Karis oma aastapäevakõnes.

Mida me siis tegema peaksime? Elama siin ja praegu, nagu homset polekski, ja võtma elult veel viimast? Või värisema juba ette – venelased oma propagandasaadetes juba räägivad, kuidas Läänemere ümbruses peab «korra majja lööma».

Ei üht ega teist. Küll peaksime kiiremas korras lõpetama üksteise kõri kallal närimise, millele viitas ka president Alar Karis oma aastapäevakõnes. Paneks nüüd kõik kemplused tühja-tähja pärast, selleks viimaseks pean ma isiklikult ka üle võlli läinud rohepööret, pausile ja tegutseks targalt ning läbimõeldult, nagu eestlane seda tegelikult oskab.

Mis meiega ikka juhtub, kui tuulikud ei hakka taastuvenergiat väntama mitte viie, vaid näiteks tosina aasta pärast? On siis ikka suures plaanis vahet, kas sotsiaaldemokraadid kuuluvad valitsusse või mitte? Kas maksab tüli kiskuda teemadel à la «toitlustusasutused peavad hakkama klienti teavitama kotletis sisalduva liha päritolust»?

Suured asjad ühendavad eestlasi, ja nüüd on aeg kokku hoida. Vastasel korral sõidetakse meist tõesti üle, nagu seda tehti 1939. aastal, millele eelnes, kui hästi järele mõelda, samuti kohalik lehmakauplemine ja ühiskonna lõhestumine.