/nginx/o/2025/03/07/16702523t1h73bf.jpg)
Iga naistepäeva eel meenub mulle aastatetagune vestlus ühe hea meessoost sõbra Fernandoga. Üsna naiivse noorukina panin kahtluse alla naistepäeva olemasolu ja tähistamise vajalikkuse tänapäeva maailmas, mida toona vaatlesin läbi heleroosade prillide. Vähe teadsin ma siis veel ajaloost või sellest, mis hakkab toimuma Afganistanis. Ka Eesti rahvuskala palgalõhet polnud ma veel ise maitsta saanud.
Sõber tegi mulle siis lühikokkuvõtte maailma patriarhaalsest ajaloost, eputades ka konkreetsete lähiajalooliste aastaarvudega, mil naistele valimisõigus anti. Ka sellest rääkis ta, et tänapäevalgi kubiseb maailm veel riikidest, kus naiste roll on püsida koduseinte vahel ja sünnitada lapsi. Tegelikult teadsin juba tol ajal neid asju mingil määral isegi, kuid kui omal nahal soolist diskrimineerimist tunda polnud saanud, näiski see teema kuidagi vähetähtsa või ülepingutatuna. Tundsin toona isegi pisukest häbitunnet tublide meeste ees, et miks meil on oma pidupäev ja nendel mitte. Nõnda oligi Fernando see, kes suunas mind nägema kaugemale kohustuslikest naistepäeva tulpidest ning mõtisklema hoopis päeva suurema tähenduse üle – võrdõiguslikkuse printsiibi üle, mis maailma kontekstis üldsegi mitte nii iseenesestmõistetav pole. Minust ei saanud tolle vestluse järel tulihingelist feministi ega meestevihkajat. Pigem hakkasin veel enam tundma huvi ajaloo vastu. Samuti ka erinevate religioonide vastu, mis on läbi ajaloo vorminud ja kinnistanud teatud soorolle. Need teadmised aitavad mõista erinevate riikide erinevaid olukordi tänapäevalgi.