Maksim Butšenkovi umbusaldamine oli minu kaalutletud otsus

Heiki Hallik Tapa vallavolikogu istungil. Foto: Andres Tohver

Lugedes Virumaa Teatajas Andres Tohveri artiklit "Umbusaldamise üle elanud Tapa vallavolikogu esimees: peale kaklust rusikatega ei vehita" tundsin end nagu peategelane loos, mida ma ise kirjutatud ei ole.

Kuna minu roll selles protsessis oli märkimisväärne, leian, et oleks õiglane esitada ka oma nägemus toimunust – vastukaaluks sellele narratiivile, mis maalib pildi umbusaldajast kui pahurast kaotajast ja võimukoalitsioonist kui laitmatust vooruslikkuse kantsist.

Minu otsus umbusaldada Maksim Butšenkovi ei olnud emotsionaalne "rusikatega vehkimine", vaid kaalutletud poliitiline otsus, millel olid selged põhjused.

1. Koostöö reformierakonnaga? Tänan, ei!

Virumaa Teataja artiklist võib jääda mulje, et umbusaldamine oli isiklik "kaklus" või juhuslik poliitiline tõmblemine. Tegelikult oli see võimalus suunata valda uues suunas, mis ei sõltu reformierakonna/keskerakonna poliitilistest ambitsioonidest. Minu maailmavaade ja poliitilised põhimõtted lihtsalt ei ühildu nendega.

Kui poliitika on kompromisside kunst, siis peaks see olema kompromiss oma valijate huvide vahel, mitte lihtsalt betooni valamine ja võimu koondamine väikese eliidi taskusse. Reformierakonna jaoks tähendab "areng" alati midagi suurt ja kallist – ideaaljuhul midagi sellist, mille avamisel saab paela läbi lõigata ja uhkeid pilte teha. Samal ajal, kui nad särasilmselt uut miljoniprojekti avavad, istuvad maalapsed bussis, mis sõidab 20 kilomeetri kaugusele viimasesse ellujäänud kooli, teed lagunevad, kultuurimajad suletakse ja maal elavatel inimestel öeldakse: "Te saate ju ka ujulas käia – tulge lihtsalt linna!"

Selline "progress" ei ole midagi muud kui uhke fassaad, mille taga peidab end võimuiha, valimisteks ehitatud illusioon ja süvenev ääremaastumine. Ja mina ei kavatse sellele takka kiita.

2. Poliitiline lahing, mitte tänavakaklus

Mind häirib, et umbusaldust vähendatakse artiklis "ujula kakluseks". Ei, see ei olnud pirtsutamine kaotatud hääletuse pärast. See oli selge poliitiline lahing, mille eesmärk oli muuta võimustruktuure. Kui reformierakonna/keskerakonna jaoks on poliitika mäng, siis minu jaoks on see vastutus – vastutus inimeste ees, kes mulle oma mandaadi andsid.

3. EKRE Tapa piirkonnas: reformierakondlased lambanahas?

Olin valmis koostööks poliitiliste jõududega, kes seisaksid rahvuskonservatiivsete väärtuste ja tasakaalustatud arengu eest. Kahjuks on EKRE Tapa piirkonnas otsustanud muganduda, mitte seista põhimõtete eest. Kui EKRE eesmärk on nüüd soe koht vallavalitsuses ja nõukogudes, siis olgu ausad ja vahetagu nimi ära – EKRE asemel võiks nad olla lihtsalt "ERED" (Eriti Reformimeelne Edasiliikumise Distsipliin).

4. Mina ei saanud mandaati keskerakonna ja reformierakonna projektide elluviimiseks

Ma ei kandideerinud selleks, et pimesi täita keskerakonna lubadusi ujula ehitamiseks või reformierakonna "Tapa linna ilusaks tegemise" plaane, mis jätavad vallapiirkonnad täiesti unarusse. Ma ei saanud mandaati selleks, et aidata suurel Tapa linnal end veel suuremaks paisutada, samal ajal kui maakoolid kaovad, teed lagunevad ja kultuuriasutused jäävad rahata.

Kui see kõik oleks reformierakonna valijaid rõõmustav – siis loomulikult, las nad valivadki seda. Aga minu valijad valisid midagi muud, ja ma ei ole nõus oma mandaati võõrandama.

Kui EKRE eesmärk on nüüd soe koht vallavalitsuses ja nõukogudes, siis olgu ausad ja vahetagu nimi ära – EKRE asemel võiks nad olla lihtsalt "ERED" (Eriti Reformimeelne Edasiliikumise Distsipliin).

​Heiki Hallik, Tapa vallavolikogu liige

5. Valla eelarve: Pidu reformierakonna moodi? Kuni raha otsa saab!

Suured ja ambitsioonikad projektid võivad tunduda ilusad, kuni saabub tegelikkus – numbrid Exceli tabelis. Reformierakonna meetodit on riigi tasandil nähtud: laename, kulutame, ehitame ja kui eelarve läheb lõhki, siis küll keegi teine hiljem maksab. Ma ei ole nõus kaasa mängima selles Tapa minivariandis. Kui ujula on valmis ja eelarves on auk, kes siis vastutab? Keegi? Ei, nagu ikka, vastutab maksumaksja.

6. Volikogu esimees ja eetika: kas poliitika peaks olema isiklik?

Minu jaoks peaks volikogu esimees olema erapooletu, tasakaalukas ja suuteline juhtima volikogu ilma isiklike rünnakuteta. Kahjuks läks see umbusaldus isiklikuks, mida oli näha ka Virumaa Teataja artiklis, kus Butšenkov püüdis end näidata süütu ohvrina. Poliitiline juht peaks ühendama, mitte lõhestama.

7. Reformierakond: sama hävitav kohalikul tasandil kui riigi tasandil

Riiklikul tasandil on reformierakond näidanud, et nende majanduspoliitika viib kriisini ja nende sotsiaalpoliitika lõhub ühiskonda. Kohalikul tasandil toimub sama muster väiksemas mõõtkavas: keskväljaku projektid, suurehitused, eelarveauk ja lõpuks maksavad kõik selle kinni. Seega, kui kellelgi on veel küsimus, miks reformierakonda valitsusest eemal hoida – vastus on lihtne: nad ei suuda rahaga vastutustundlikult ringi käia.

Lõpetuseks: Ei, ma ei ole nõus!

Seetõttu pidasin umbusaldamist õigustatuks – see oli reaalne võimalus moodustada uus koalitsioon, mis ei oleks sõltuv reformierakonna poliitilisest agendast. Kahjuks otsustasid EKRE Tapa piirkonna liikmed teisiti. Tulemuseks? Reformierakonna poliitika jätkub, EKRE juhid saavad soojad kohad ja maksumaksja saab arved.

Poliitika ei ole ainult kompromisside kunst – poliitika on ka vastutuse võtmine ja oma valijate esindamine. Kui see tähendab, et pean jääma opositsiooni, siis olgu nii. Minu maailmavaade ja poliitilised väärtused ei ole müügiks.

Ja muide, saan nüüd väga hästi aru, miks paljud ettevõtjad ei soovi poliitikasse sekkuda – reaalsus on see, et poliitikat tehakse sageli mitte valijate, vaid teatud isiklike huvide nimel. Õppetund on kirjas! Parem hilja kui ....