Ei meenu, et kunagi varem oleks Eestis nii väikese toetusega võimul oldud. Ja see pole enam ei demokraatlik ega normaalne. Tõsi, me valime parlamenti viieks aastaks ja ükski seadus ega reegel ei sunni koalitsiooni lähtuvalt erakondade hetkepopulaarsusest ringi tegema, aga esmaspäeval tekkinud olukord pole enam vastuvõetav. See ainult suurendab lõhet ühiskonnas. Reformierakonnal ja Eesti 200-l oleks tegelikult riigimehelik valitsus täiesti laiali saata, kui on näha, et see ei toimi.
Keskerakonna esimehe Mihhail Kõlvarti soovitus erakorralisteks valimisteks polegi nii rumal – kui rahvas ikka kohe kuidagi praegusi valitsejaid ei toeta, siis tuleks eeskätt reformierakonnal sellega ka arvestada. Aga seda on muidugi palju tahta. Sisepoliitikast ammu väsinud inimesed võivad tunda küll põgusat adrenaliinisööstu, sest nii piiripealne enamus, nagu nüüd valitsuserakondadele riigikogus jääb, pakub teravate olukordade tekkimise lootust. Kuni ei suudeta leida ühisosa, võttes arvesse Eesti riigi, mitte erakonna huvisid ja valijate võimalikke hääli, pole välja- või sisseviskamistest suuremat tolku.
Unustada ei saa sedagi, et reformierakond on ka varem sotse kõrvale heitnud. Nii näiteks tehti 2009. aastal, kui reformierakond oli koalitsioonis IRL-i ja sotsidega. Kolmikliidust sai kaksikliit, mis pidi riigikogus laveerima, sest otsuste tegemiseks tulid hääled napilt kokku. Sotsidele jäi aga patuoina roll. Manööver tasus end ära 2011. aasta riigikogu valimistel, kus nii reformierakond kui ka IRL kohti juurde said.