Kas kedagi huvitab, kui kiiresti tõuseb vaesuse piir ja kui palju rahvast jääb juba allapoole seda? Kas keegi otsib lahendusi? Riigiisad, kelle taskule hinna- ja kõik muud tõusud nii mõrvarlikult ei mõju, jätkavad mõnusat kraaklemist Toompeal, ning kui mahti saavad, avaldavad sõnades muret toimuva pärast. Päris tõelisi majandusinimesi, kes üritavad lahendusi leida, pole neil mahti ega tarkust kuulata.
Tänases lehes on juttu tehtud eri eluvaldkondade inimestega, keda elukalliduse tõus ühel või teisel moel on mõjutanud. Taaskasutuspoodide võidumarss on ammu alanud ja lõppu sel näha ei ole. See on kahtlemata igas mõttes tervitatav nähtus, arvestades nii keskkonnahoidu, äri kui ka inimeste rahakoti üha kahanevat sisu. Taaskasutus pole enam ammu vaid tarvitatud riiete müük, vaid järjest suuremat hoogu saavad näiteks mööbli, elektroonika ja tarbeesemetega kauplevad ärid, kust aja ja leidlikkuse olemasolu korral võib hankida võileivahinna eest väga väärtuslikku kaupa.
Üha populaarsemaks on muutunud ka lett, kus tooted, mille tarbimisaeg hakkab lõpule lähenema. Kui varem oli seal päeva lõpus rohkem kaupa alles, siis nüüd on see lett õhtuti üsna tühi. Lisaks on näha, et üha enam osteldakse taaskasutuspoodides ja -platvormidel. Põhjuseid on mitu. Järelturul on paljud asjad suurema allahindlusega kui uuena ostes. Osalt on kaalukas keskkonnaargument.
Samas, poes olles pole ka näha, et inimesed teeksid toidukaupade valikul kardinaalselt teistsuguseid valikuid kui varem. Ehk ostetakse rohkem allahindluste või kampaaniate ajal, kuid poekärud on ikkagi toitu täis.