/nginx/o/2025/03/12/16710166t1h73fe.jpg)
Käes on just see aeg kevadel, kui piidled lindude tühjenevat söögimaja ja mõtled, kas peaks toitu lisama või – kuna maa on paljas ja päeviti plusskraadid – saavad sulelised sõbrad juba ise toime. Kõrvus hakkab kumisema vana tuntud kirikulaul: «Kas on linnukesel muret, kust ta saab, mis ta sööb? Kas ta nälga sureb?»
Laulus öeldakse küll, et linnuke loodab Looja peale, aga äkki peaks inimese käsi olema vahendajaks ja selle abi ikkagi temani tooma? Ilm on ju külm ja kõle.
Mõnikord tuleb vastus kiiresti, isegi enne, kui jõuad küsida. Nagu Virumaal linnuteemadel ikka, on mõtteulatuses hobiornitoloog Sven Hõbemägi. Polnud vaja isegi telefoni haarata või sõnumit saata, vastus oli juba teleekraanil olemas ja kõlas nõnda: toidame linde veel paar nädalat, kuni maa hommikuti sula ning linnukestel võimalik sealt toitu kätte saada.
Ja nagu linnumees soovitas, paneme meeled ja kõrvad valmis peagi algavaks lindude suureks kevadkontserdiks. See on kaunis ja vägev, pole mingit kahtlust.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)