Kolumn: lollidele lajatamisest

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Mõnikord ei aja miski nii tigedaks kui mõni loll inimene, kes oma väärarvamust avalikkusega jagab. Kuidas on võimalik, et inimene ei tea midagi nii iseenesestmõistetavat? Siis ühel päeval juhtub nii, et oled ise see loll, teadmatusest või hajameelsusest, ja palju kergem olnuks seda mitte teada.

Internetis kehtib reegel, et kui tahad küsimusele vastust, esita see võimalikult lollilt või koos ärritava väitega. Turist võib sotsiaalmeedias küsida oluliste vaatamisväärsuste kohta ja möödaminnes vaid mainida Aleksander Nevski katedraali või brutalismi, et lisaks sapile saada terved nimekirjad soovitusi. Palju kergem on teist inimest kurjalt parandada kui aidata. Suunamudijadki kasutavad seda nippi, et parandajatelt vaatamisi koguda.

Parandasin talvel tudengite esseesid, ette juhtus ka tehis­aru abiga kirjutatud töid. Juhuslikult lugesin toona ühe õppejõu luuletust, mis küsis tehisaru kasutanud üliõpilase käest, miks ta kardab omaenda mõtteid. Miks ta kardab eksida? Võin ju negatiivse hinde panna, kuid see pole hinnang inimesele endale. Keegi neist ei tea, et kunagi kukkusin selle aine eksamil läbi. Teisel korral venitasin hindeks välja B. Nüüd parandan selle aines töid, kaheldes aeg-ajalt, et õpilastest targem olen.