/nginx/o/2025/03/14/16713822t1h57d9.png)
Teinekord mõtlen, et ega teatril ja laeval väga palju vahet polegi. Kui ikka ajad lähevad keeruliseks ja laine üle reelingu rullib, peab kapten laevalael karmilt käsklusi jagama, et teater kreeni ei kalduks. Kui meri tüüne, triivib teater laisalt lihtsaid lugusid pidi nigu kass päevapaistel. Aga kui torm ründab, keerab kapten repertuaari ka kohe ristlainesse ja kõik teemad, mis inimesi puudutavad, peavad laval kajastamist leidma. Rakvere teatril on kapteneid küll olnud, kes kuraditki ei pelga. Aga eks iga kapten on pisut oma aja nägu.
Karl Meritsast eelmisel korral rääkisin. Tema sai kohe aru, kui ta 42. aastal teatrisse tuli, et kui ikka palgaraha pole, siis tee või tina, aga krokodillist kajakat ei saa. Armastusest on ju teatrit tehtud läbi aegade, aga ühel hetkel katkeb ka kõige kannatlikum kandlekeel, teeb plinn ja pläu ja ongi pidu läbi. Pole palka, pole vastutust. Õnneks oli Merits sitke sell ja pressis kunstide valitsuselt Rakvere teatri jaoks palgarahad välja. Tänu temale oli järgmistel juba lihtsam toimetada.