Rakvere teater 85 ⟩ Rakvere teatri tõeline lugu: Rakvere teatri kaptenid I

Näitlejad sebisid laval ringi nigu peata kanad, kes on karuputke nokkind. Lavastused olid nõrgad ja eluvõõrad. Hulka huvitavam oli vaadata turu peal kartuliga kauplevat põllutöö eesrindlast kui teatrilaval terast karastavat Ostrovskit. Foto: Ottomar Sukko

Teinekord mõtlen, et ega teatril ja laeval väga palju vahet polegi. Kui ikka ajad lähevad keeruliseks ja laine üle reelingu rullib, peab kapten laevalael karmilt käsklusi jagama, et teater kreeni ei kalduks. Kui meri tüüne, triivib teater laisalt lihtsaid lugusid pidi nigu kass päevapaistel. Aga kui torm ründab, keerab kapten repertuaari ka kohe ristlainesse ja kõik teemad, mis inimesi puudutavad, peavad laval kajastamist leidma. Rakvere teatril on kapteneid küll olnud, kes kuraditki ei pelga. Aga eks iga kapten on pisut oma aja nägu.

Karl Meritsast eelmisel korral rääkisin. Tema sai kohe aru, kui ta 42. aastal teatrisse tuli, et kui ikka palgaraha pole, siis tee või tina, aga krokodillist kajakat ei saa. Armastusest on ju teatrit tehtud läbi aegade, aga ühel hetkel katkeb ka kõige kannatlikum kandlekeel, teeb plinn ja pläu ja ongi pidu läbi. Pole palka, pole vastutust. Õnneks oli Merits sitke sell ja pressis kunstide valitsuselt Rakvere teatri jaoks palgarahad välja. Tänu temale oli järgmistel juba lihtsam toimetada.

Jullo Talpsepal oli pärast sõda Rakvere teatri kapteniks asudes hüva nõu tuua aastaga lavale 12 uut lavastust. Nii väikese trupi kohta, nagu teatris tollal oli, kõlas plaan uhkelt, aga lihtsam oleks olnud maakera teisipidi pöörlema panna. Lõpuks piirduti siiski üheksa lavastusega, aga ambitsioon loeb ka midagi.