Martin Saaremägi: «Usun, et selle aasta Viru Folk tuleb kõige mitmekesisem läbi aegade»

Ansambli Wiiralt liider Martin Saaremägi. Foto: Peeter Paaver

Viru Folgil reede, 8. augusti hilisõhtul metsalaval kontserdi andva ansambli Wiiralt liider Martin Saaremägi usub, et selle aasta Viru Folk tuleb kõige mitmekesisem läbi aegade, kuna kõlavad folk, bluus, kantri, rokk ...

Martin, te olete teadaolevalt ainukene muusik, kes on kirjutanud Viru Folgi laulu sisse. Mis andis selleks inspiratsiooni?

Viimased 10 aastat olen üritanud kirjutada lugude sisse neid hetki, mis mulle endale korda on läinud. Et kaoks see anonüümne luule ja kirjeldaksin midagi, milles iseennast ära tunnen. Päris asju. Kindlasti on samades kohtades ja sarnastes hetkedes viibinud ka teised eestlased ja seetõttu samastuvad nende lugudega.

Tundub, et Viru Folgil esinemine on minusse oma jälje jätnud – kui «Kastanpruunid silmad» jutustab Viru Folgist, siis «Kaberneeme Sauvignion» viib kuulaja jälle endaga Käsmu kaasa. Eesti suves on mõned asjad, mis on erilisemad kui teised. Smilers viib sõbrad Pühajärvele ja Wiiralt Käsmu. Samamoodi on mul komme punuda tekstidesse muusikuid, kes neis olulistes hetkedes rolli on mänginud, ja nii ei laula me Zeppelinist ega Johnny Cashist, vaid Grapsist, Ultima Thulest ja Smilersist muude hulgas. Üks Wiiralti Virumaa-mälestus tuli veel meelde. Esinesime Porkuni Bluesil ja see koht jäi ka ikka nii kummitama, et Wiiralti «Enam pole pääsu» video tuli seal üles filmida. Virumaal on siiamaani komme üllatada.

Olete Tallinnas sündinud-kasvanud, aga kuuldavasti on teil Virumaa juured juba vähemalt 17. sajandist ning nüüd oletegi järgnenud oma juurtele ning asunud renoveerima oma vanavanaema talu Vinni vallas Miila külas. Millised plaanid teil selle taluga on?

Teismelisena oli see mu õudusunenägu. Kartulivaod, null endaealist, ei kuhugi minna. Siis aga käis mingi krõps ja hakkasid teistmoodi mõtlema sellest paigast. Ei saa salata, et abikaasa istutas need mõtted minusse enne, kui ise selles suunas mõtlema hakkasin. Siis hakkasime seda maja otsast renoveerima, et jääks mõnus paik pojale ja kunagi tema lastele. Aga enne seda aega ...

Kuna olen aastate jooksul Miilas hulga plaate valmis kirjutanud, oli mul kindel plaan, et maja lakapealne tulevikus stuudioks ehitada ning sinna nii ise loometööd tegema pageda kui ka teisi bände meelitada. Ruumid on nüüd valmis, mugavused on loodud, rahu ja vaikus on kogu aeg olemas olnud. Nüüd jääb üle tehnikat soetada ja sisustada.

Kindlasti tahan tulevikus aidata produtsendina ka noortel bändidel seal oma esimesed albumid valmis kirjutada ja salvestada. Et need kasvuraskused, mis ise tuli läbi teha, läheks teistel kergemalt. Sest head lood on noortes peidus nii ehk naa. Tuleb neile võimalus anda.

Kuna olen aastate jooksul Miilas hulga plaate valmis kirjutanud, oli mul kindel plaan, et maja lakapealne tulevikus ka stuudioks ehitada ning sinna nii ise loometööd tegema pageda kui ka teisi bände meelitada.

Olete Eesti Esitajate Liidu juhatuse liige, aga põhitöö on hoopis Soomes, kus tegelete sealsete plaaditootjate ja muusikute õigustega. Milles teie töö täpsemalt seisneb?

Aitan koos oma meeskonnaga Soome muusikal elada ja õitseda, kogudes neile raha nii Soomes kohapeal kui üle maailma. Liigutame kümneid miljoneid eurosid õiges suunas. Samamoodi veame endi tegevusala tehnilist revolutsiooni eest selliselt, et meile on järgnemas järjest rohkem riike. On uhkeid hetki, aga on ka neid hetki, kui soovin, et oleksin Miilas ja kirjutaksin hoopis muusikat. Ma olen üks neist õnnelikest, kes on lapsest peale teadnud, mida ta teha tahab – laule kirjutada. Bändi tegemine, produtsenditöö, muusika õiguste teema – need osad sellest teekonnast on olnud lihtsalt.

Kuidas on juhtunud, et teie bändi Wiiralt manageerib Eesti üks populaarsemaid ja edukamaid muusikuid Hendrik Sal-Saller?

Usun, et süüdi on ennekõike muusikamaitse ja võibolla ka sarnane arusaam sellest, kuidas maailm pöörleb. Meie esimene koostöö oli juba 2004. aastal, kui koos loo «Päike ja Pärnu tüdrukud» salvestasime. Aastaid hiljem hakkas Hendrik Wiiraltit manageerima, aga oleme koos ka Wiiraltile muusikat kirjutanud. Lisaks on tal väga selge arusaam, mis lugu peaks singlina välja tulema. Oma lugude osas kipub otsustamine keeruline olevat, aga Hendrik tabab kuidagi ikka märki nii, et kuulan teda hea meelega.

Wiiralt esineb Viru Folgil esimest korda, seetõttu me publik ehk väga täpselt ei tea, mida sellelt kontserdilt oodata. Kui palju on teie muusikas ameerikalikkust?

Ma usun, et Wiiralt raputab ka kõige väsinumad üles. Toome bluusi, toome kantrit ja toome nii raju rock’n’roll’i, et surnud ärkavad ka üles. Kaasas on kindlasti kõik me kolm Eesti Laulu konkursi lugu «Tuuled», «Kuradile» ja «Salalik», suvehitid nagu «Tuulatud Thule» ja «Kastanpruunid silmad» ja hulk muudki. Ma ei imestaks, kui selle kontserdi järel kirjutame kõik kohalkäinud järgmise loo sisse.

Olete oma muusiku- ja produtsenditöös koostööd teinud ka paljude välismaiste muusikutega. Tõenäoliselt ka ameeriklastega.

Kuna osa mu perest elab Californias, on California, Nevada ja Arizona olnud paarkümmend aastat mu koduväljakuks. Aastate jooksul olen salvestanud koos sealsete, aga ka Nashville’i muusikute ja lauljatega hulga uut ingliskeelset muusikat. Paljud neist on kaasa löönud ka Wiiralti tegemistes. Üks mu Virumaa-unistustest on neid ka Eestisse meelitada. Viia Rakvere linnusesse, Viru rabasse, Võsule ja Uljastele ... Salvestada nendega koos parimatest eesti lugudest ingliskeelseid versioone, et näiteks Henry Laksi või Terminaatori või Ruja ja muude lemmikute muusika üle ookeani viia. Usun, et need lood resoneeriks seal samamoodi.

Milline oleks teie sõnum Virumaa muusikahuvilistele, Viru Folgi publikule?

Usun, et selle aasta Viru Folk tuleb kõige mitmekesisem läbi aegade. Folk, bluus, kantri, rokk ... Ja kindlasti saab sealt mälestusi aastateks. Võibolla satud isegi Käsmust otse Wiiralti plaadile.