Maidla muinasmõõk leidis tee Käsmusse

Käsmu meremuuseumi peremees Aarne Vaik muinasajast pärit mõõgaga. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Käsmu meremuuseumi peremees Aarne Vaik sai enda kogusse haruldase muinasaegse mõõga, mille juhuslikult leidis oma põldu kündnud Maidla valla talumees.

Kui talumees vana huvitavat metalleset nägi, ei aimanud ta, et tegemist võib olla ajalooväärtusega. Mees hoidis mõõka aasta aega kodus ja müüs sellel siis suhteliselt odava hinna eest naabrimehele maha.

See oli aga nii tark, et viis eseme Rakverre antikvariaati. Kuuldavasti pakuti mõõka ühele riiklikule muuseumile Tallinnas, kuid seal nõustuti maksma muinsuse eest kaks korda vähem, kui antikvariaadis oli välja käidud. Kuna Vaiku tuntakse viikingiaja huvilisena, siis pakuti seejärel mõõka temale.

Ilmnes, et tegu on haruldusega, milletaolisi on vaid Soomes, Eestis ning Liivimaal ja mida mujalt Euroopast ei leia. Pärineb see XI-XII sajandist ja oli maetud koos väärika ülikuga. Mõõk oli staatuse näitaja ning tööd sellega tehtud pole. Õnneks ei olnud leidjad seda ka mingil moel rikkunud.

Haruldaseks teeb leiu tõik, et mõõk on ühes tükis, kusjuures mõõga käepideme ja tera on valmistanud tõenäoliselt erinevad meistrid, võimalik, et tegu on Eesti sepa kätetööga.

Kired lõkkele

Ootamatult tekkis selle mõõga ümber paras poleemika, erinevate alade inimesed võtsid midagi arvata.

Läinud aasta novembris kirjutas muinasmõõgast ka ajaleht Postimees, kelle andmetel otsiti internetis sellele hinda ning mõõga jälgede ajamiseks tegi muinsuskaitseamet politseile avalduse. Ilmselt oli mõõga internetti pannud mõni vahendaja, et saada kinnitust, ega ta aaret liiga odavalt ära ei andnud.

"Tegu on ühe paremini säilinud muinasaegse mõõgaga Eestis üldse," iseloomustas mõõka Eesti ajaloomuuseumi teadur Mati Mandel. Mandeli sõnul on tegu väga uhke relvaga: säilinud on kõik detailid, nii käepideme roots, nupp, kaitseraud kui ka torujas käepide rootsu ümber. Ehkki käepidet katnud hõbe on sulanud, on endiselt näha nupul ja kaitseraual olev ornament.

Vaigu sõnul läksid arheoloogid selle peale leili, et nii haruldane ese eramuuseumisse jõudis. Muinsuskaitseseaduse järgi kuulub muinasleid riigile. "Aga kes see riik selline on," küsib Vaik, "minu teada pole riigikogu saali all mõõgahoidlat. Võib-olla peaks siis kuuluma riiklikele muuseumidele?"

Tavaliselt maksab muinsuskaitse eseme välja ja annab selle ikkagi muuseumile. Küsimus on lihtsalt selles, et vahepeal on saabunud kapitalism: on olemas antikvariaadid, eramuuseumid ja välisturg, kuhu leiud satuvad, enne läksid need odava raha eest riiklikusse muuseumisse. Ja siin lahvatavadki kired. Vaik: "Ja mis see eramuuseum kehvem on kui riiklikud muuseumid?"

Muinsuskaitse hinnangul pidanuks harulduse peale sattunud talumees kohe kündmise katkestama.

"Aga kuidas üks traktorist või kopamees või maaparandaja peab käituma, kui ta midagi leiab?" arutleb Vaik. "Kui üks rauatükk tuleb välja, ei saa keegi ju aru, mis asi see tegelikult on."

Ja kui aru saab, siis selgub, et riigil pole raha, et erakollektsionääridega konkureerida. Arheoloogiakeskusel aga pole isegi kohta, kus leide eksponeerida.

Kehv aeg soosib aardejahtijaid
Juba ammu on tekkinud seltskond aardejahtijaid, kes käivad täiesti legaalselt müüdavate metalliotsijatega mööda maad. Põhiliselt kammitakse sõjatandreid, kust leitakse näiteks sakslaste pool võidelnute nimeplaate, mis siis omastele hingehinna eest maha müüakse.
"Mina arvan, et seda keelata ei saa, tehnika lihtsalt areneb," ütleb Vaik. "Aardeotsimine hakkab juba lasteaiast pihta mänguna. Väikesed poisid ei tahagi muust rääkida kui mereröövlitest. Aga aardeotsimine on ju seadusevastane ja mereröövlid kõige ehtsamad kurjategijad."

Eestis täiesti vabas müügis olevate metalliotsija hinnad algavad mõnesajast kroonist ning ulatavad kuni 15 000ni, kallimad leiavad ka väärismetalle ja võtavad sügavamalt.
Virumaa Teataja andmetel liigub eriti Ida-Virumaal selliseid metalliotsijatega seltskondi, kes teenimise pärast on grupeerunud ja tegutsevad üsna barbaarselt. Antiigikauplustesse nad reeglina oma kaupa pakkuma ei lähe, vaid müüvad seda mujal.

Vaik ütleb, et kui tahetakse asja väga rangeks ajada, siis registreeritagu need detektorid või antagu poes ostjale kaasa instruktsioon, mida nendega otsida tohib. "Aga ma usun, et neist võib rohkem kasu olla, kui arvatakse," lisab ta.

Praeguses majanduskriisis on aga tekkinud olukord, et ringlema hakkavad kõikvõimalikud rariteedid. Antiigiäridele pakutakse lausa massiliselt kodudes olevaid väärtusi. Ka Vaik ostis hiljuti ühe merekaardi, mille omanik oli rahahätta sattunud.

Tavaliselt aga raha eest ei osta: sageli on esemed rahas mõõdetamatud ning kollektsionäärid lihtsalt vahetavad esemeid esemete vastu.

"Mõne jaoks on mõõk vanaraud, aga minu jaoks on näiteks Hummer vanaraud," ütleb Vaik.
Tulevikus on plaanis valmistada relva täpne koopia ja see muuseumi ekspositsiooni välja panna - originaal on selleks liiga väärtuslik. Muinsuskaitse kavatseb aga Maidlas asuva leiukoha kaitse alla võtta, kuigi see on juba varem buldooseriga üle käidud ja korduvalt läbi küntud.

INFOBOX
Muinsuskaitseseadus
Muinsuskaitseseaduse 5. peatükk "Kultuuriväärtusega leid"
§ 30. Kultuuriväärtusega leiu mõiste
*Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.
*Kultuuriväärtusega leid kuulub riigile.
*Kultuuriväärtusega leiu suhtes kohaldatakse asjaõigusseaduse § 105.
§ 31. Kultuuriväärtusega leiu ajutine kaitse
*Kultuuriväärtusega leid on ajutise kaitse all selle leidmisest alates.
§ 32. Leidja kohustused
*Käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 nimetatud asja leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama Muinsuskaitseametile või valla- või linnavalitsusele. Leidjal on õigus jääda anonüümseks.
*Leitud asi tuleb kuni Muinsuskaitseametile üleandmiseni jätta leiukohta. Leitud asja võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele. Seda ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.
§ 33. Õigus tasule
*Käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 nimetatud asja leidjal on õigus saada tasu asja pooles väärtuses. Asja väärtuse määrab kindlaks Muinsuskaitseamet. Tasu maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
*Tasu ei maksta isikule, kelle kohustuste hulka kuulub käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 nimetatud asjade otsimine või väljakaevamine või mälestiste uurimine või muinsuskaitsenõuete täitmise järelevalve.
Allikas: Muinsukaitseamet