Ebamugav on asjaolu, et pärast eksamit jätkuvad tõenäoliselt paljudes koolides tunnid ka eksamiainetes: nendes on õpimotivatsiooni leida juba raske. Kui põhikoolilõpetajal on eesti keele eksam tehtud, aga tundides tuleb osaleda veel vähemalt kuu aega, siis tekib küsimus – miks? Jah, täiskasvanu saab aru, et tarkus on alati tarviline vara, aga palju edu õpetajatele, kes kevadisest päikesest ogaraid teismelisi selles veenma peavad. Ministeerium on koolidel soovitanud mängida ja lõbutseda. Raske öelda, kas tegu on minister Kristina Kallase asendustegevusega või tõepoolest vajadusega.
Lisaks võib noortel olla üsna raske keskenduda eksamiks valmistumisele, kui selleks tegelikult harjumuspärast eksamiperioodi ette nähtud ei ole. Täna jooksen liikumisõpetuses, homme teen eesti keele eksamit ja ülehomme füüsika kontrolltööd.
Muide, kuidas selle palju kirutud haridusleppega siis seis on? Ajakirjandusel on igatahes järg juba käest. Nii palju on meeles, et minister lubas tagasi astuda, kui hariduslepet ei allkirjastata, aga lubadust andes jättis ta muidugi targu täpsustamata, mitu allkirja sel leppel peaks olema, et sellel oleks laiapõhjaline üleriigiline toetus. Nii et ministri seatud tingimustel on lepe juriidiliselt korrektne isegi siis, kui sel on vaid tema allkiri.
Haridusvaldkond on selline huvitav liivakast, kus mängides justkui otseseid tagajärgi ei teki. Keegi viga ei saa ja ära ei sure, seda aga, kuidas katsetuste keskel olnud noored edasises elus juba hakkama saavad, ei mõõda keegi. Tuleb uus minister, tuleb ka uus ettekujutus, kuidas asjad käima peaks.