Ütleme nii, et «Vöötrada» juba veidi kirjutasin, kui võistluse teade tuli. Tajusin seda momenti, et see on väga õige impulss ja sisend iseendale – esiteks on kindel tähtaeg, aga perspektiiv on ka. Kiidan väga Rakvere teatri otsust garanteerida, et võidutöö jõuab ka lavale. Erinevatel näidendivõistlustel on olnud nii, et teater valib, võidutöö ei pruugi lavale pääseda, vaid hoopis mõni muu. Kui mõtlesin oma varasematele töödele, sain aru, et olen võibolla näidendite kirjutamisele lähenenud liiga kirjanduslikult. Et ka nende maailmad on liiga kirjanduslikud. Sellest tingituna püüdsin «Vöötrada» kirjutades mõelda sellisel moel, et see võiks jõuda lavale, ning samas panna tähele, et ma ei kaotaks ära endale iseloomulikku poeetilisust. Ja et ma julgeksin võtta käsitlusele keerulised teemad.