Nädala kaja: printsi ilmutus

Eva Samolberg. Foto: Ain Liiva

Rakverest pärit räppar J.O.C. laulis enam kui kümme aastat tagasi kuulsaks sõnad «Mida me võitleme? Me oleme inimesed. Erinevad, aga tehtud ühest punasest verest. Miks ei võiks me koos rõõmu tunda sinisest merest ja miks ei võiks mina teile ütelda tere?»

Need ajatud lauluread omandasid erilisema tähenduse selle nädala lõpul, kui Eestisse saabus visiidile Briti sinivereline, Ühendkuningriigi troonipärija prints William. Pealinlastele avanes võimalus minna kuninglikku kõrgust vaatama ja tervitama Telliskivi linnakusse, paljud seda võimalust ka kasutasid. Eriti õnnelikud olid need, kes said tulevast kuningat oma käega katsuda või temaga selfi teha.

Teleri vahendusel võis näha paljude printsi tervitama läinud inimeste silmis sellist imetlust ja siirast rõõmu, nagu võis tunda 19. sajandil püha Bernadette, kui Neitsi Maarja end talle 18 korda jutti ilmutas. Aga see kõik on tore, sest pole midagi kurta, kui inimesed leiavad helgeid hetki argipäeva halluse sees.

Printside ja printsesside lood on mulle kahe väikese lapse emana tuttavad küll. Printsessid on neis lugudes tavaliselt üsna saamatud ja perspektiivitud, ootavad vaid, et kuskilt saabuks prints, kes nad haljale oksale aitaks. Printsessi peamine ülesanne on olla ilus.

Loo lõpu poole siis saabubki prints, kes hävitab kurja ja aitab ilusa, ent õnnetu printsessi õnnelikkuse ja õndsuse manu ta endale naiseks võttes. Prints William ei saabunud Eestisse küll valgel ratsul, tuli hoopiski tänapäevasemaid transpordiviise kasutades, kuid eks meile, kes me muinaslugude saatel üles oleme kasvanud, võib seesugune visiit anda lootust õnnelikule lõpule ja sellele, et viimaks saame ikkagi päästetud.

Lõpuks sõidab aga prints koju tagasi ning tuleb tunnistada, et voolab ju temagi soontes seesama punane veri nagu meil kõigil. Pole tal ei võlukeppi ega küüntest kübarat. Eestlased peavad ikka ise hakkama saama ja end kurja kütkest päästma.