Kolumn: see meeletu maailm

Kaksikportree: Teet Suur ja tema loodud vaip-portree "KV". Foto: Teet Suur

Aeg pidavat liikuma mööda spiraali, mida on lihtne piltlikult ette kujutada. Ajaspiraalil on oma rütm ja korrapära. Rütm koosneb kordustest, millest saab muster. Mis kord olnud, tuleb taas – nii hea kui ka halb.

Ja selleks on aeg siis, kui möödunu on ununenud või oleme sellega lihtsalt ära harjunud. On palju suuri asju, mida inimene soovib muuta, aga tunneb end jõuetuna, sest selleks puuduvad tal tööriistad. Ka inimene, kelle võimuses võiks olla enda elu suures osas ise juhtida, kordab oma elumustrit, tehes samu vigu nagu eelmisel ebaõnnestumisel. Lahendus probleemidele, millest üksi jagu ei saa, oleks leida mõttekaaslasi ja teha nendega koostööd, millel hoopis suurem jõud.

Maailm heitleb ja vastasseis kasvab, käib hea ja kurja võitlus. Nõnda on see nii väikses kui ka suures plaanis. Hea ja halb, millest saame ühtemoodi aru inimestevahelistes suhetes, võib pöörduda vastupidiseks suurel pildil. Et vähemaid allutada, leitakse kiusamiseks ja jõu kasutamiseks õigustus ja ohvrist on mugav hakata rääkima kui süüdlasest, eriti siis, kui paistab omakasu. Aga sellises maailmas on suur võimalus ise ohvriks saada. Mis on see, millele toetuda? Õpetussõnu ja juhiseid leiab jumalasõnast eneseabiõpikuteni. Moebuumina lahvatanud «õpetajate-koolitajate» pakkumised eneseleidmist ja elamisõpet otsivatele jätkuvad. Kavala äriplaanina toimivad loomulikult ka sisult «pime juhib pimedat»-koolitused.