Nime(nalja) narritav needus

Ühel kenal õhtul, kus saavad kokku Claude (Ragnar Uustal), Elisabeth (Elina Pähklimägi), Anna (Amanda Hermiine Künnapas), Vincent (Karl Robert Saaremäe) ja Pierre (Juss Haasma), käivitab vaidlus nime ümber saladuste avanemise ahela. Foto: Kalev Lilleorg

Nomen est omen – nimi on märk. See teadmine on lendlausena jõudnud tänapäeva antiikajast, täpsemalt rooma kirjandusest, sealhulgas Cicero ja Plautuse teostest. Iseasi, kuivõrd laseme sellel väitel või nime tähendusel end mõjutada. Mitte iga Vaike pole vaikne inimene, mõnigi Hele on hoopis tumedapäine ning Ebe söakas ja jõuline naisterahvas. Liiati võib ajaloost leida nii mõnegi ilusa eesnimega koleda kurjategija.

Nime panevad lapsele eluks kaasa tema vanemad ning selle valiku kriteeriume jagub perekondlikest traditsioonidest teleseriaalide tegelasteni ning igatsuseni olla erakordselt originaalne. Igal juhul tasub lapsele nime valides olla kaalutlev ja ehk isegi ettevaatlik ... Vähemasti üritab seda olla sugulas- ja sõpruskond, kes koguneb õhtusöögile Matthieu Delaporte’i ja Alexandre de La Patellière’i näidendis «Nimi», mille teatris Nuutrum lavastas Jaanus Nuutre.

Tavapärasel kokkusaamisel, kus Elisabeth (Elina Pähklimägi) ja Pierre (Juss Haasma) võõrustavad oma kodus Elisa­bethi venda ja Pierre’i lapsepõlvesõpra Vincenti (Karl Robert Saaremäe), tema elukaaslast Annat (Amanda Hermiine Künnapas) ja Elisabethi lapsepõlvesõpra Claude’i (Ragnar Uustal), osutub Anna ja Vincenti peagi sündiva poja nimi päästikuks, mis laseb valla kõikvõimalikud mineviku- ja olevikupained, toob päevavalgele suhetes varjamistest või ütlematajätmistest sündinud sasipuntrad.