Haridust ja kogemusi kogumas: Lääne-Virumaa noored välisülikoolides

Uppsala ülikooli magistriõppe esimesel kursusel tudeerib analüütilist keemiat Kairi Ojasoo, kes eelmisel suvel sai kätte Tartu ülikooli bakalaureusediplomi füüsika, keemia ja materjaliteaduse õppekaval. Sirgunud ja kasvanud on Kairi hoopiski Tapa vallas Saiakopli külas ning põhikooli lõpetanud Tapa gümnaasiumis, kust ta suundus edasi Nõo reaalgümnaasiumisse. Just Tapal sai neiu külge teaduspisiku, aga seda tänu matemaatikaõpetaja Mare Vahtramäele ja keemiaõpetaja Tõiv Haljasorule, oma panuse andis ka toonane klassijuhataja Kai Kivi. «Kuigi ma pole enam täna teps mitte nii pisike, siis on just see kool maalinud minust selle noore, kes täna maailma vallutab,» räägib Kairi.

Otsus Rootsi õppima suunduda ei tulnud Kairil kergelt, kuigi see oli tema unistus. Nimelt nõudis kogu ettevalmistus väga palju aega ja planeerimist. Eelkõige soovis neiu ennast proovile panna, kui hästi suudab ta selle kõigega toime tulla, ning siiani on kõik laabunud.

Valiku Uppsala ülikooli kasuks langetas Kairi just haridustempli tipptaseme tõttu. «Siin saan ma õppida uusi erialaspetsiifilisi võtteid ja näha hoopis teist poolt teadusmaailmast. Lisaks on siin erialaselt palju rohkem võimalusi erinevate ettevõtete näol,» räägib Kairi, tuues ka esile, et Uppsala puhul on tegemist väga tudengisõbraliku linnaga, kus on rohkelt välisüliõpilasi.

Samad sõnad Uppsala kohta on öelda ka Kadrinast pärit Henri Hermil, kes õpib Tartu ülikooli magistrantuuris teist aastat füüsikat, kuid oli eelmisel õppeaastal Erasmuse programmi vahendusel Uppsala ülikoolis vahetustudeng. Henri puhul langes liisk Uppsala kasuks ka selle läheduse tõttu Eestile ning võimaluse pärast läbida õpe inglise keeles. Noormees toob esile, et Uppsalas teatakse päris hästi ka Tartu ülikooli, mis oli vestlustel hea «jää­sulataja». Sellegipoolest on õppekorraldus kahes ülikoolis täiesti erinev.

«Kui Eestis on võimalik eksameid mõjuval põhjusel puudumise korral järele teha, siis Rootsis see nii lihtne pole. On ainult kaks võimalust, ning kui nendel juhtud haige olema, on järgmine võimalus umbes poole aasta pärast augustis. Samas on Uppsalas piiramatu arv korduskatseid,» räägib Henri, lisades, et lõpueksameid ei vii läbi õppejõud, vaid ülikooli poolt spetsiaalselt palgatud inimesed ning eksamil on koos mitme eriala üliõpilased.

Nii Kairi kui ka Henri sõnul on Rootsi Eestiga küllaltki sarnane, kuigi Henri hinnangul on rootslased kohati rohkem avatud. Väga oluline roll Rootsi tudengielu juures on nation’idel ehk Eesti mõistes üliõpilasseltsidel, kuhu tudengid piirkonniti organiseeruvad. Samas toob Henri esile, et Eestis on märksa rahulikum elada. «Eestis ma ei pea muretsema, et autod lähiümbruses plahvataksid, ja poes on ka palju julgem käia,» märgib noormees.

Uppsala ülikool ei ole siiski ainuke kõrgkool, mille kasuks Lääne-Virumaa noored on oma valiku langetanud. Rakverest pärit Mart Johannes Pariis alustas küll oma kõrgharidusteekonda Tallinna tehnikakõrgkoolis keskkonnatehnoloogia ja -juhtimise erialal, kuid nüüd õpib kolmandat aastat hoopis ülikoolis nimega Fontys University of Applied Sciences, mis asub Hollandis, ning omandab teadmisi füsioteraapias. «Mul polnud otsest sihti, et ma tahan nüüd Hollandisse minna. Ma tahtsin, et ülikool oleks Euroopas, ja soovisin saada teistsugust kogemust,» lausub noormees, kui pärida temalt, miks ta langetas valiku Hollandi kasuks.

Välismaale õppima mineku plaan tekkis noormehel pigem juhuslikult. Nimelt avastas ta Tallinnas toimuva messi ja sai seal jutule inimestega, kes talle tema praegust eriala ja kooli tutvustasid. Mart Johannes tegi proovi ning pärast kõikide kadalippude läbimist saigi ta hakata seadma end Madalmaade poole teele. Kuna Hollandis on väga populaarne jalgrattasõit, soetas noormees pärast välismaale kolimist endale jalgratta. «Oleks tore, kui ka Eestis sõidaksid inimesed nii palju ratastega kui siin,» sõnab Mart Johannes ning rõhutab ka hollandlaste üleüldist aktiivset elustiili. Murena toob ta aga esile, et alguses oli tal väga raske leida elukohta.

«Võrreldes Tallinna tehnikakõrgkooliga, kus varem õppisin, on õppesüsteem täiesti erinev,» ütleb Mart Johannes. Kui Eesti ülikoolisüsteem on valdavalt üles ehitatud semestri käigus tehtavatele jooksvatele töödele või lõpus toimuvatele eksamitele, siis Hollandis on asi teismoodi. Nimelt on kasutusel «portfooliosüsteem» ning kirjalikud eksamid puuduvad. Süsteem hõlmab praktilist poolt ning erinevate projektide tegemist, millele õppejõud põhjaliku tagasiside annavad. Viimase põhjal selgub, kas aine on läbitud või mitte. Tudengielukultuur on aga väga sarnane Tartu omaga ning ööelu üpris elav. «Märtsi alguses oli hollandlastel ka karneval ja nädal aega nad pidutsesid,» sõnab Mart Johannes.

Olles sadu kilomeetreid kodust eemal, kimbutab vahel noori koduigatsus. «Koduigatsus on suur ja tunnistan ausalt, et ootan koolipäeva lõppu, et helistada emmele ja oma päevast rääkida,» räägib Kairi ja lisab, et välismaal olek paneb teda väärtustama aega, mil ta saab olla kodus koos perega. Ka Mart Johannesel tuleb koduigatsust ette, aga see pole tema jaoks midagi ületamatut. «Kui oled pidevas tegevuses ja ümbritsed ennast inimestega, kellega saad hästi läbi, siis polegi väga hullu. Aga koduigatsus on ikka tõeline asi,» lausub noormees, lisades, et paljude õppurite teekond on katkenud ülikoolis ka koduigatsuse tõttu. Henril oli aga vastupidi: olles tagasi kodumaal, tekkis temal hoopis igatsus Uppsala järele.

Kõik oma lugu rääkivad noored soovitavad võimaluse korral kindlasti proovida elu ja õpinguid välismaal. Põhjuseid on lõputult. Kohatakse uusi inimesi ja saadakse tutvusi, õpitakse võõrast keelt ning avardatakse silmaringi. Peale õpinguid soovivad noored aga tulla Eestisse tagasi ja jagada oma tarkusi edasi kaasmaalastele.