Kõigest korra varem, aastal 2020, on olnud veel soojem. Samal ajal oli sademete hulk tavapärasest väiksem ning päikesepaistet kogunes 128 tundi üle keskmise. Need üldised näitajad moodustavad ilmastiku suure pildi, kuid kohalike ilmajaamade vaatlused paljastavad ka piirkondlikud eripärad ja äärmused. Tähelepanuväärset infot pakkusid Väike-Maarja, Kunda ja Tudu jaam, mis paiknevad kolmes täiesti erinevas ilmastikuvööndis.
Väike-Maarja oli üks jaamadest, kus ilmastik peegeldas talve tõelist palet. Detsembrikuu keskmine temperatuur langes seal –8,6 kraadini, mis oli mitu kraadi madalam kui samal ajal rannikul. Jaanuaris registreeriti piirkonnas ka üks riigi madalaimaid õhutemperatuure – 19,7 külmakraadi. Kuna jaam mõõdab ka ilmanähtusi, nähtavust ja pilvekõrgust, andis see hea ülevaate ilmaoludest sisemaal, kus külmaperioodid olid pikad ja lumikate püsis tugevana kuni veebruarini. Kogu Eesti seirejaamadest oli Väike-Maarjas kõige jahedam – aasta keskmine temperatuur oli 7 kraadi.
Kirde-Eestis asuv Kunda pakkus kontrastset pilti. Rannikulähedane jaam peegeldas merelise kliima mõju: keskmine aastane temperatuur oli 6,9 kraadi. Küll aga ilmnes seal ebatavaliselt pikk öökülmaperiood: viimased öökülmad registreeriti alles 22. novembril. See viitab hilisele sügisele ja pikale vegetatsiooniperioodile, samas kui talv ise oli pehmem kui sisemaal. Kunda ilmestab hästi, kuidas merelised alad Eestis soojenevad kiiremini ning ekstreemsemad temperatuurid on seal haruldasemad.
Tudu sademete mõõtejaam ei mõõda temperatuuri ega päikesepaistet, kuid oli oluline paksu lume tõttu. Tudu lähedal Tuulemäel registreeriti 16. veebruaril lumikatte paksuseks 45 cm – see oli üks suurimaid näitajaid kogu riigis. Selle põhjal võib öelda, et kuigi keskmine sademete hulk riigis oli normist väiksem, esines kohati väga intensiivseid sademeid, eriti talvekuudel. Tudu piirkond kujunes seega üheks talve keskpunktiks, kus sademeid kogunes rohkem kui paljudes teistes jaamades.