Nädala kaja: mälu pusletükid

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Selle nädala märksõnad on mu jaoks «mälu» ja «lood». Järjest tugevamalt tunnen, et on privileeg kuulda inimeste lugusid, rääkida lugusid, mis puutuvad mingisugust elu ühisosa, ning seeläbi panna kokku suurem elupusle.

Mälu ja lood, sest möödunud reedel lõpetasin konverentsil esinedes leinanõustaja õppe. Mu kõrval seisid mu kursusekaaslased, kes kõik on kunagi samamoodi nagu ma ise kaotanud lähedase ning osalenud laste leinalaagris, saanud sealt vajalikku tuge. Nüüd saame nimetada oma õppejõude kolleegideks. Kuulda, kuidas kogemuslood ja teooria kohtuvad, ning taibata seeläbi, mismoodi on võimalik olla olemas teiste inimeste jaoks, on eriline kogemus. Aga lisaks tekkis väga tugev tunne, et on oluline rääkida – lugusid elust, surmast ja kõigest, pealtnäha väikesest, mis nende vahel olemas on. Mälukildudest, mälestustest ja juttudest kujuneb mälupilt, sel kummalisel kombel on inimesed mõneti olemas ka peale lahkumist, sest me mäletame neid.

Mälu ja lood, sest ka märtsiküüditamise aastapäev kannab sama sõnumit – me peame rääkima ja mäletama.

Kui elu on olnud väljakutsetega helde ning minus on kerkinud küsimus, kus on minu tõeline jõud, olen mõelnud vanaemale, kes tüdrukutirtsuna oma emale Siberisse kirju saatis, talle enda elust kõneles, lapsekäega joonistatud pildikesi teele pani ning aina ootas ja küsis – ema, millal sa tuled juba koju? Need kirjad on alles. Ja aitavad mul meenutada südikust, lõputuna näivat jaksamist ja lootust, mis hoiab püsti ka siis, kui eluraskused hinge kinni võtavad. See aitab meenutada, et kusagilt tuleb ikkagi uus jaks, järgmine hingetõmbehetk. Räästad tilguvad talve silmavett, tuul toob ninna esimese kevadise lõhnapahvaku.

Meie ajaloos – nii ühises kui ka igaühe isiklikus – on elu igat tahku. Mõtlen, et lein on vist veidi ka nagu elu. Selles on omamoodi ilu, ängi, armastust, meenutusi, häid ja halbu mälestusi, üksindust ja ühendusi. Ja iialgi pole see kellegi teise omaga sarnane.

Kogu elumäng, mida kildudest kokku paneme, on kaunis kui jäälillepilt – kordumatu ja habras eluilu. Keset lugude teket me ikkagi elame.