Kolumn: hommik teeb õhtu ja öö

Näitleja ja lavastaja Tarmo Tagamets. Foto: Arvo Meeks

Hommik

Mõtlen endast. Mõtlen oma lastest. Lõpuks on nemad need, kes mind juhivad. Mõtlen oma perest, keda juhin mina. Meid on kokku neli. Mõtlen, kuidas me omavahel neljakesi elame. Tegelikult elame nagu muiste, oma vigade ja rõõmudega. Meil kõigil on omad ülesanded. Kõik pakivad hommikul end oma kookonitest lahti ja on ootusärevad. Eilne päev andis meile tänaseks uued ülesanded. Aga tänane hommik andis põhjuse kõnelda lastega igapäevasest viisakusest. Nad saavad peagi neljaseks ja unustavad mõnikord. Unustavad öelda tere, unustavad aitähid ja loomulikult unustavad ka maailma kõige lihtsama võlusõna «palun».

Püüan nendega rääkida, aga neil on mäng ja tuhat tähtsamat teemat. Nemad võluvad maailma oma olemise ja unustamistega. Siiralt ja vahetult. Mõnikord ka vihastavad, aga võluvad siiski rohkem. Nii, ma alustangi õppega. Õpime kõik ja kõike korraga. Õpime ütlema tere. Mitu tähte on teres? «Kaks!» Ei ole. Võtame uuesti. Loeme koos. «Ikka kaks!» Mina näen nelja. «Mina näen ka nelja!» hüüab üks. Miks sa siis kaks ütlesid? «Et pärast oleks lihtsam.» Kellel? Sinul või minul? «Sinul!» Kuidas saab minul lihtsam olla, kui laps ütleb, et teres on kaks tähte!? «Mina pidin ju viisakas olema ja tere ütlema!» Siis kõlabki juba «nägemist».