Vaade: kui kevad näpistab tagumikust

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Nädalavahetusel kinkis loodus pika, pimeda ja kõleda talveperioodi üle elanud eestlastele ilusa ja sooja ilma. Põliste püromaanidena põrutasid paljud meist maale lõkkeid sussutama. Kes grillis liha, kes riisus lehti, kes lõikas oksi. Igatahes väga paljudel oli kavas tuld teha.

Maakodu korrastamine on loomulikult väga tervitatav tegevus. Seal tegutsemine on kohe märgatav: riisudes näed sedamaid, kuidas terve talve vastu maad lamandunud kolletanud kõrred rehapulkade vahele jäävad ja tärkavale rohule ruumi teevad. Viljapuude ning põõsaste lõikamisel täpselt sama – tehtud tööd saad silmaga mõõta ja rahulolu tunda. Risti-rästi kasvanud okstest ilusa võra kujundanud aednik saab terve hooaja rõõmu tunda. Viljad kasvavad palju suuremad kui varem ja tore on ju vaadata, kui puu on puu, mitte metsikuks kasvanud pussakas.

Nende tegevuste juures tekib hunnikute viisi kraami, mida passib põletada. Nüüd on okste lõikamiseks küll väga paras aeg, kuid maapinnal lõkke tegemiseks mitte.

Kulu võtab tuld kui säraküünal, ning enne kui arugi saad, on kogu ümbrus leekides. Ja päästjad peavad tulema appi. Rumal lugu küll.

Arusaadav, et oksahunnik ning kulukuhi kutsuvad tikku haarama, kuid tuleb analüüsida ja ette mõelda. Tasub rajada aasta läbi kasutatav turvaline kividega ääristatud lõkkeplats. Seal saab põletada nii oksi kui ka teha sumedal suveõhtul sääskede hirmuks lõket. Keset heinamaad lõket siiski teha ei maksa.

Päästjad tuletavad meelde, et tuld tehes peab järgima ohutusreegleid ja tuulise ilmaga tasuks kaaluda lõkke tegemisest loobumist.

Päästjad said laupäeva jooksul pea 20 väljakutset maastikupõlenguid kustutama. Enamik neist põlengutest olid alguse saanud lõkkest, mis oli süüdanud ümbritseva kulu või kust olid kandunud sädemed puuhunnikusse.

Tule tegemisel tuleks proovida siiski kainet mõistust säilitada. Tuli on hea sulane, aga kehv peremees.