Hetked mälestuste aias õpetaja Aurelie Kaldojaga

Aurelie Kaldoja rinda ehib Tapa valla aumärk. Foto: Erakogu

Oleks mul endal selline laev, millel võiksin tahtmise korral heisata purjed ja liuelda üle mälestuste jõe nende poole, keda hoian hinges ja südames, aga kelle rännakust oskavad täna rääkida vaid tardunult paigal seisvad puud või sosistada uitel tuuled. Kõnniksime kaunis aias, kus tärkavad kevadvärvid ja nartsissid lõhnavad nii, et õhk on kui pehme samet ning aeg lebab jalge ees maas looklevate radadena.

Me jalutame üle aja ja Sinu tuttavlikult helisev naer kumiseb kaasa sammude sahinas sääl kastemärjal murul. Oleks mul vaid selline purjedes laev, mis mind nõnda viiks olnud päevalugude juurde korraks veel! Siiski mul miskit on. Mul on ilusad mälestused. Läbi nende tajun, kuidas puud kummarduvad taas Su koduläveni ja Sa ootad seal ... Sa ootad oma poegi, nende armsaid abikaasasid, lapselapsi ja nende lapsi, oma sõpru ja kolleege, oma armsaid õpilasi. Sina, hea õpetaja, ootasid rännuteel kõiki, kes sulle oma olemise ja tulemisega alati rõõmu pakkusid. Sa olid tänulik kõige eest algusest lõpuni.

Lillepeenrad kauneimas koduaias. Foto: Erakogu