Toomingapuust jalutuskepiga teelt ei eksitud

Vanasti teati kindlalt, et kartul tuleb maha panna toomingate õitseajal. Foto: Elmo Riig

Toominga kuulsus põhineb peamiselt tema õite lõhnal ja toredatel marjadel. Viimaseid kutsutakse küll rahvasuus marjadeks, ent botaaniliselt on need samasugused luuviljad nagu kirsid ja ploomid.

Toomingas lööb harilikult õitsele mais, viljad valmivad augustis ja septembris ning magusama maitse omandavad pärast esimesi öökülmi. Läikivmusta kesta all peitub rohekas viljaliha ja küllaltki suur luukõva kestaga seeme. Marju võib süüa ja igaüks teab, et need teevad suu "paksuks" ning harilikult neid üle paari-kolme süüa ei taheta. Samas küpsetatakse neist mõnede rahvaste seas kookigi.

Õite lõhn on uimastav. See tuleb nii õites, lehtedes, koores kui ka seemnetes leiduvatest sinihapet sisaldavatest glükosiididest, peamiselt prunasiinist. Mürgiste lenduvate sinihappeühendite tõttu ei peaks õitega toomingaoksi suurel hulgal tubadesse tooma. Kuid lõhnast on abi siis, kui aeda on trüginud mutid või mügrid – sel juhul maksab nende käikudesse toomingavõsusid toppida.