:format(webp)/nginx/o/2021/10/05/14115009t1h1a12.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/03/16753501t1h5e4d.jpg)
Iga reisisell teab, et Itaalia pealinna reisimiseks on parim aeg kevadel või sügisel. Suvel on suurlinnas lämmatavalt palav. Talvejopes ringi seiklemine on jällegi maitseasi.
Ajalooline suurlinn on pindalalt suurem kui meie maakonna suurim vald Vinni. Rooma linn laiutab 1287-l, Vinni vald 1013 ruutkilomeetril.
Rahvast elab Roomas aga üle kolme korra rohkem kui kogu Eestis kokku – üle 4 miljoni.
Kes eelistab rahulikku puhkust, ei peaks Rooma sõitma. Ajaloohuvilistele on see Igaveseks Linnaks nimetatud paik lausa maiuspala. Vanalinnas ei jõua kõiki tähtsaid hooneid ära imetleda.
Põhiliste vaatamisväärsuste ümber tunglevas rahvamassis liikudes meenus soovitus juba hommikul kella kuuest turistimagnetitega tutvuma minna. Pärast kaheksat olevat rahvast juba väga palju.
Võtsime Colosseumi, Panteoni, Rooma foorumi ja Trevi purskkaevu külastamiseks terve päeva.
/nginx/o/2025/04/03/16753505t1he2ef.jpg)
Kõige suurem tunglemine oli purskkaevu juures, kuna arhitekt Nicola Salvi kavandas selle 1732. aastal küllaltki kitsa väljaku äärde. Inimesed litsusid end üksteise vahelt läbi, et barokkarhitektuuri pärli juures pilti teha. Niipea kui keegi julges kannika purskkaevu äärele toetada, kõlas vile. Korravalvurid jälgisid nii purskkaevu kui ka Hispaania treppide juures, et keegi jumala eest ennast sinna istuma ei sätiks.
Purskkaevu eest pressisime end veel teiselgi päeval korraks kogemata läbi. Nimelt tegime iga päev korraliku jalutustiiru selles hiiglaslikus vabaõhumuuseumis. Teadlikult oleksime seda rahvasumma vältinud, aga avastasime oma vea liiga hilja ja surusime ennast massist lihtsalt läbi.
Mitte nii väga üllatuslikult jäi silma täpselt sama seltskond mustades dressides tõmmusid noori, kes ka möödunud päeval samas kohas aega parajaks olid teinud. Üks neist mõõtis siinkirjutaja õlakottigi väga pika pilguga. Rooma rahvarohked piirkonnad meelitavad taskuvargaid.
Metroos annavad kaassõitjad kahtlast tegevust nähes kohe teistelegi teada. Märksõna pickpocket (taskuvaras) peale muutusid reisijad kohe valvsamaks.
Colosseumi ja Rooma foorumi juures oli samuti rahvamass. Üllatavalt paljud olid nõus tunde ja tunde koos väikeste lastega järjekorras seisma, et maailma suurimasse amfiteatrisse või Panteoni templisse sisse pääseda.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/03/16753503t1h066e.jpg)
Kannatlikkust nõudvaks poole päeva projektiks kujunes ka Vatikani muuseumi külastus. Kuigi pileteid sai ette osta kindlaks kellaajaks, tuli siiski pea kolmveerand tundi järjekorras oodata. Muuseum ise oli loomulikult suurejooneline, kuid inimmeres ühest saalist teise voolates ei saanud huvipakkuvat rahulikult nautida. Inimeste liikumist juhtisid muuseumitöötajad ning kitsamatesse kohtadesse ei lubatud uimerdama jääda.
/nginx/o/2025/04/03/16753502t1h4600.jpg)
Toit on Itaalias üks maailma paremaid. Loomulikult tuleb einestamiseks valida õige toidukoht. Kui turisti-Mekas lubatakse traditsioonilist Itaalia toitu, aga leti tagant vaatab vastu läbilõige kõigist maailma rassidest, pole ilmselt tegemist parima valikuga.
Parimat toitu saab kohvikust, kus töötavad ja käivad söömas kohalikud.
Pitsad ja pasta on seal ülilihtsad ja kokku pandud vähestest komponentidest. Küllap kukuks itaallane meie rohke kattega pannipitsat nähes pikali.
Üks itaallane põhjendas väheste komponentide kasutust hästi. Toidul on vähe koostisosasid selleks, et inimene saaks nautida kõiki maitseid nii omaette kui ka korraga. Selleks ongi singipitsal vaid kaks lõiku sinki tomatikastme ja juustu peal.
/nginx/o/2025/04/03/16753519t1hc87e.jpg)
Omaette vaatamisväärsus on Itaalias jalgpallimäng. Vutifännid hakkavad olümpiastaadioni poole liikuma juba mitu tundi varem, koduklubi sall kaelas.
Fännikaupa müüakse mängupäeval lausa tänava ääres. Staadioni lähedal olid pisikesed söögi- ja joogikohad jalkafännidest tulvil.
Enne staadionile pääsemist tuli läbida lausa kaks turvakontrolli. Piletit ja dokumenti küsiti nii esimeses väravas kui ka vahetult jalgpallistaadioni juures. Mõlemal korral katsus turvatöötaja saabujad läbi ning vaatas kotti, et midagi keelatut kaasas ei oleks. Suure koti ja kaameraga staadionile ei olekski pääsenud.
Kes tänavalt klubivärvides pusa, mütsi või salli osta ei olnud taibanud, saanuks seda teha ka staadionihoones. Hinnad olid muidugi krõbedad: sall maksis 25, pusa 90 eurot.
:format(webp)/nginx/o/2025/04/03/16753504t1hc816.jpg)
SS Lazio poolehoidjaid oli hiiglaslikul olümpiastaadionil umbes 35 000. Lipud lehvisid ja möll käis mängu algusest lõpuni. Vahepeal oligi sama huvitav jälgida pealtvaatajaid kui pallureid. Iga liikumine platsil kajastus pealtvaatajates. Kodumeeskonna löödud värava tekitatud ovatsioonid ei tahtnud lõppeda.
Itaalia fännid võivad olla ka tigedad. Nimelt pole seal mingi ime, kui nad pettunult oma meeskonna välja vilistavad.
Ilm oli Roomas mitmekesine. Uduvihmane hall päev meenutas Eesti sügist, järgmisel päeval saabus aga südasuvi kuuma päikesega. Aga nii vihma kui ka palava päikesega võis tänaval näha nii lühikestes suveriietes jalutajaid kui ka tuttmütsi ja villase talvemantliga kulgejaid. Kui on stiil, siis ilm seda ei väära.
/nginx/o/2025/04/03/16753521t1h4d14.jpg)