Skip to footer
Saada vihje

Kunstnik avaldab armastust loodusele (1)

"Rakvere Rahvaaed. Tiigikontsert ühele lauljale": õhtuses pargis pole näha liikumist, see koht on tervenisti ühe ennastunustavalt lõõritava solisti päralt. Loojangusse vajuv päike loob müstilisi valguse-varju mänge. Võimatu on mitte rõõmustada.

Rakvere raamatukogus avatud isikunäitusel «Credo» toob Tiiu Veersalu vaatajate ette 14 värsket ja hõrku maheda koloriidiga loodusmaali, mis on loodud unikaalses tehnikas.

Näitus on kunstniku sõnul armastusavaldus loodusele – valguse ja varjude mängule, meeleolu loovatele detailidele. Igas teoses peegeldub looduses kogetud habras ja haruldane hetk. «Need on erilised hetked, kui tundsin: vaat see on hetk, mida tahaksin lõuendile panna. Soovin vaatajaga jagada emotsioone, mis ajendasid seda pilti tegema. See on minu mosaiik loodusest.»

Tiiu Veersalu ütles, et iga pildi sees on vaatajale peidus üks väike lugu. «Just ja ainult selle pildi loomislugu,» rõhutas ta. Kunstniku mõtet ja pilku on paelunud moonid rapsipõllul ja südasuvine lillepeenar linnas, sügisudu, suurvesi, päikese peegeldus ojas, sammal männilõhnasel metsateel. «Võidki jääda sammalt vaatama. Pisike koht kui looduse ime. Habras ja kaunis. Kui see ära tallata, ei taastu aastaid ...»

Loodus, elav ja hingav kogu oma mitme­kesisuses, on see, milles leian oma sisemise tasakaalu, inspiratsiooni.

Tiiu Veersalu, kunstnik


Tiiu Veersalu maalid kannavad küsimust: kui seda ilu enam ei oleks, mis siis meile alles jääks ja millele siis toetuksime? «Loodus, elav ja hingav kogu oma mitme­kesisuses, on see, milles leian oma sisemise tasakaalu, inspiratsiooni. Millele toetun ja mis hoiab mind inimesena. Looduse pakutavad võrratud iluelamused meelitavad inimesest välja tema parima mina, kutsudes loomisele kõige laiemas tähenduses. Aga kahjuks on maailm alati jagunenud loojateks ja lõhkujateks. Kui kaunis võiks meie maailm välja näha ilma viimasteta, jääb igaveseks unistuseks,» arutles ta.

Näituse pealkiri «Credo» – itaalia keeles «Usun» – peegeldab kunstniku sõnul tema sügavat veendumust ja loomingu keskseid tõekspidamisi ning on samas kummardus Itaaliale kui Euroopa kunsti hällile. «Mind on Itaalia kunst ja renessanss alati paelunud, see tundub kuidagi omane ja lähedane. Itaalia keel on olnud mu suur lemmik,» nimetas kunstnik. «Sõnad «loodus», «looja», «loomine» ja «looming» on kõik ühest tüvest ja need on aegadeülesed. Sõnad, mille kohta tahan vanade ladinlaste ja tänaste itaallaste kombel alati öelda: «Credo» – usun sellesse.»

Aastakümneid akvarellidega töötanud Tiiu Veersalu on «Credo» maalid loonud eksperimentaalses tehnikas: püüdnud akvarellide õrnust ja läbipaistvust saavutada akrüülvärvidega, trotsides nende loomupärast katvust. «Soovisin akrüüli tumeduse ja raskuse ära murda,» mainis kunstnik.

Tiiu Veersalu ütles, et on tehnika nimetanud omas mõttes akvarüüliks, sest see liidab kokku akvarelli ja akrüüli. «Mõlemad värvid – akvarellid ja akrüülid – on veepõhised. Olin huvitatud, kui lähedase tulemuse võiks saada akrüülvärvidega maalides, kui teha seda akvarellitehnikas ja lõuendile,» selgitas ta. «Mulle oli niisugune eksperimenteerimine põnevaks väljakutseks – liita kokku ühelt poolt läbipaistvus, voolavus ja sulandumine akvarellis ning teiselt poolt toime tulla akrüüli täieliku katvuse ja kuivamisjärgse veekindlusega. Piltlikult öeldes, panna kokku päev ja öö, lootes saada tulemuseks midagi teistsugust, erilist.»

«Credo» on Tiiu Veersalu teine isikunäitus Rakvere raamatukogus. «Raamatukogu on läbi elu olnud minu jaoks vastupandamatult ligitõmbav paik, see meenutab mulle hoomamatu universumi minimudelit. Kui palju tähti on selles majas, nendel riiulitel, moodustades sõnu, sõnadest lauseid, nendest mõtteid, mõtetest raamatuid. Kui aukartust ärataval hulgal loomingut pakub see maja, imelise auraga paik,» ütles kunstnik.

CV

Tiiu Veersalu, sünd. 1948, on Rakveres elav maalikunstnik, Athena Maja täiskasvanute maalistuudio juhendaja, lõpetanud cum laude Tartu kõrgema kunstikooli Pallas 1969. aastal.

  • 2007. aastast alates on osalenud Rakvere Galerii ühisnäitustel.
  • 2008 – isikunäitus «Persoonid», akvarellitehnikas portreed Virumaa Teataja persoonilugudele Lääne-Virumaa keskraamatukogus.
  • 2010 – grupinäitus Rakvere Galeriis.
  • 2011 – «Portreed» Kadrina rahvamajas.
  • 2020 – «Aastaajad akvarellis», isikunäitus Lääne-Virumaa keskraamatukogus.

«Vihm läks üle Vainupea ranna»: valge pink naudib taas päikesepaistet, väike suvitaja on kiirustades unustanud liiva sisse oma armsa mängusõbra … Valgus on jälle turvaliselt hele ja soe.

"Lahemaa. Männilõhnane metsatee": seni puutumata vaikuse ja rahu keskele ei ole veel jõudnud hoolimatud jalad. Niisugused paigad on pühad, mida saab hardalt imetleda, kus saab rääkida ainult sosinal. Nendes on vägi. Hetk peatub hardas valguses. Väike saab suureks.

"Kadrina. Punetava rapsipõllu ääres": moonide õitseaeg ei ole pikk, aga sellest on võimatu mööda vaadata, niivõrd intensiivne on päikeses kiirgav punaroheline kooslus ühel põlluveerel aleviku servas. Alustasin seda maagilist motiivi 2024. aasta viimasel päeval, valmis see aga käesoleval aastal.

"Rakvere. Südasuvine linnapeenar": juunikuu hakkab lõppema. Jaama tänaval laiutab pöörases lopsakuses sel kevadel rajatud linnapeenar. Niisugust taimekooslust näeb looduseski harva, linnaruumist rääkimata. Tänan mõttes inimest, kes selle töö ette võttis, andes üksluisele paigale tagasi värvirõõmu.

«Sügisudude tants Neeruti järvel»: suur salapärane helendav miski – on see vaade ikka kolmemõõtmeline või midagi enamat, jääbki mõistatuseks kuni udu hajumiseni. Seni tantsivad nähtamatud haldjad järve kohal oma nähtamatut tantsu. Ühel hetkel kogu lummus tasapisi haihtub, kuid nähtu jääb meeli erutama pikaks ajaks.

«Kevadine suurvesi Võsu–Käsmu tee ääres»: valgete ülaste õitseaeg on käes, suurvesi otsib laiutamiseks sobivaid paiku, meri lükkab seda endast aina kaugemale, kuni jõud raugeb ja loodus rahuneb. Päikeselaigud tantsivad ohjeldamatu rõõmuga ümber elukogenud hääbuva puu. Ja milline valgus …

«Jõulud 2024 Altja jõe suudmes»: 23. detsembri sombune ja tuuletu keskpäev. Laisalt kiigub jõgi taamal voogava mere poole. Sillalt avanev vaade võtab oma värvide suursugususega sõnatuks. Ei kübetki lund, ümberringi karge jahedus koos südamesse pugeva jõuluootusega. Oranž ja tinahall mõjusid pühalikult.

"Varakevad piidleb läbi pajude. Rakvere oja": väikeselt sillalt avanev vaade viib otsekui kahte erinevasse maailma: taga kohiseb allapoole tormav vesi, ees laiuvas vaikuses peegeldub udune päikeseketas vette kummarduvate pajude vahel. Õhus on tunda kevadet, näha valgust ja lootuse värve.

«Sõbrad omavahel»: kus tahes kasvab üks siilkübarapuhmas, leiab selle kindlasti üles päevapaabusilm. Koos moodustavad nad lihtsalt täiuslikust täiuslikuma paari, imetledes oma vastupandamatult säravaid värve.
Kommentaarid (1)
Tagasi üles