Mesilaste ühiskond – utoopia, millest inimene võiks õppida

Mart Kullamaa. Foto: Ain Liiva

Mesilaspere on üks looduse geniaalsemaid ja korrastatumaid formatsioone – omamoodi miniatuurne ühiskonnamudel, mille toimimine paneb mõtlema. Miks? Sest seal on olemas kõik: tööjaotus, kommunikatsioon, ohverdamine ühise hüvangu nimel ja – mis kõige olulisem – ausus. Inimühiskond võiks sealt mõndagi õppida.

Alustame struktuurist. Pere keskmes on mesilasema, keda ekslikult peetakse kuningannaks – kõige tähtsamaks ja justkui juhiks. Tegelikult on ta ainus ühiskonna liige, kes ei saa lähtuda oma vabast tahtest. Tema elu on rangelt reguleeritud ja juhitud – mitte tema ei juhi, vaid teda juhitakse. Tema ainsaks ülesandeks on toituda ja muneda. Ja kui ta sureb? Pole hullu – pere kasvatab uue.

Töömesilaste seas on karjääriredelil liikumine vanuse järgi kindlaks määratud: alustatakse koristajana, saadakse lapsed sülle ammena, seejärel ehitatakse, minnakse korjele ja lõpetatakse valvuri rollis – kõige närusemas ametis, kus peab pidevalt kaklema.