Raske lapsepõlv pole ainus kurjategijaks kasvamise põhjus

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Üks sarimõrvar tunnistas uurijale pärast kinnivõtmist, et kuigi ta oli tapnud kümneid naisi, tappis ta tegelikult kogu aeg ühte naist, kes oli ta elu armastus ja kes talle ei oli öelnud. Sellega oli seletatav, et kõik tema mõrvatud naised olid sarnase välimusega ja ühesuguses vanuses. «Alati tapan ma naist, kes mu tunnetele ei vastanud ja mu hülgas.

Alati, kui ma oma ohvrile viimase löögi annan, vaatan ta silmadesse ja näen alati Kristiine silmi. See tekitab minus vihalaine, mis aitab mul koletu veretöö lõpule viia. Mul oli raske lapsepõlv, millest keegi mitte midagi ei tea, sest minu isa tegutses põhimõttel, et fassaad peab ilus ja korras olema.»

Uurija kuulas teda ega suutnus talle kaasa tunda, sest mõtles neile süütutele inimestele, kellelt kurjategija oli võtnud võimaluse elada. Ka temal oli olnud keeruline lapsepõlv, aga ta oli valinud headuse poole ja õppinud uurijaks. Kõikidest raske lapsepõlvega inimestest ei saa kurjategijaid ja lapsepõlve kannatused ei ole ettekääne kuritegelikuks käitumiseks.