Kolumn: mage lugu

Kristjan Svirgsden. Foto: Virumaa Teataja

Olen alati arvanud, et poe­taguste meeste jutus on mingi iva. Aga kus? Ja millal? Viimane jutt oli, et talude vabaks ostmine mõisa käest olla raha mahaviskamine. Et praeguste maamaksudega oled selle talu juba mitu korda välja ostnud. Samas. Millegagi on ju vaja omavalitsusi pöörlemas hoida.

Mul oli Vihula vallas maamaks 150 eurot. Haljala vallaga ühinemise järel millegipärast 300 eurot. Hakkasin ruigama. Ja ennäe imet! Number kastikeses muutus uuesti 150-ks. Aga järgmisel aastal oli 300 tulnud, et jääda. Hakkasin uuesti ruigama. Et kas olete mu maa pealt kulda leidnud. Või naftat? Või milles asi? Olin kindel, et kuskil on mingi viga sisse lipsanud.

Selgus, et see viga olen mina ise. «Sulle on maamaksu valesti arvutatud. Ja kui sa siin palju ruigad, siis mõistame sult selle ka 25 aasta taguselt välja.» Ei unusta iial selle naisterahva muiet. Võsu rannahoone teisel korrusel. Säärast empaatiavõimet ei kohta just kuigi sageli. Aga laulupeol arvatavasti laulame jälle koos ja kõrvuti.