/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2025/04/14/16778527t1h90de.jpg)
Möödunud nädalavahetusel koguti abivalmite eestlaste toel ligi 27 000 kg toiduabi. Toidupanga aktiviste võis näha Rakveres kaubanduskeskustes ning oma panuse andsid vabatahtlikku töösse ka koolinoored. Toidupanga tegevus ajal, mil paljusid peresid pitsitab hinnatõus, on igati tänuväärne.
Siiski tasub mõelda, kas abivajajate vajaduspõhine toetamine poleks otstarbekam. On Virumaa Teatajagi kirjutanud sellest, kuidas toidupanga jagamispunkti lähedal vedelevad nii präänikupakk kui leib. Üsna inetu. Kõige lihtsam oleks lasta inimestel endil valida. Kas siis kinkekaartidega poest või olemasolevast valikust kuskil keskuses. Ei pea kõik saama tatart, kui tatar ei maitse.
Statistikaameti viimased kättesaadavad andmed kinnitavad, et Ida-Virumaal elab 35 protsenti ja Lääne-Virumaal 29,2 protsenti maakonna inimestest suhtelises vaesuses. Üle kahe korra rohkem inimesi kui näiteks Harjumaal (15,5%) või Raplamaal (14,1%). Samas on Harjumaal ja eriti Tallinnas oldud väga usinad toidujagamiskappe püstitama. Algatajad on olnud ikka vabatahtlikud ja eraettevõtjad, kuid kahjuks pole neid Lääne-Virumaal seni leidunud.
Ometi on see igati hea ja kasulik ettevõtmine, sest kui käsi südamele panna, võivad küllap paljud tunnistada, et toitu läheb kodus ikka raisku küll. Kas valame järelejäänud supitilga tualettpotist alla südamevaluga või ilma selleta, olukorda see ei muuda: sellest väikesest kausikesest võinuks kõhu täis saada üks koriseva kõhuga laps. Kui kusagil läheduses seisaks toidujagamiskapp, leiduks kindlasti rohkelt inimesi, kes selle supi purki valaks, kenasti kaanetaks ja abivajajaile võtta viiks.
Oleks ammu aeg toidujagamiskappidele linna-, aga ehk ka külaruumis koht leida. On ju igas mõttes tänuväärt, kui korralik toit läheb kellelegi kõhutäiteks, mitte ei visata igati kõlblikku söögikraami lihtsalt prügikasti. Toidu raiskamisest hoidumine ja üle jääva jagamine on see vähene, mida igaüks saab teha meie planeedi ja kaaskodanike heaks.