Ühe jalutaja mõtisklus – kas võiksime hetkeks peatuda ja mõelda?

Heiki Hallik. Foto: Ain Liiva

Sageli kõnnin Kotli kirikust mööda – tasa ja omas mõttes, justkui midagi seal iga kord kõnetaks. See hoone on end minu jaoks vaiksel moel lahti rullinud – mitte ainult silmale, vaid ka sisemisele kõlale. See ei ole pelgalt endine kirik, vaid midagi, mis kannab arhitekti unistust ja vaiksete aastate ootust. Midagi, milles elab vaim, süda ja hing.

See on Alar Kotli loodud ruum – tugeva visiooniga, milles tornid ei ole lihtsalt arhitektuuridetailid, vaid kõrguse ja valguse märgid. Need, mis nüüd, aastakümnete järel, on viimaks tõusmas.

Ja kui see sünnib, kui lõpuks kõlab see kaua vaikinud lõpp­akord, tekib minus – ja paljudes teistes – küsimus: kas see koht on ikka Ukuaru? Või on ta midagi enamat? Ja kas võiksime hetkeks peatuda ... Ja lihtsalt – mõelda?