Juhtkiri: kass on tore loom, olenemata kasuka värvist

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Tuntud lasteluuletuses «Meie kiisul kriimud silmad» istub kiisu kännu otsas, piip suus, kepp käes, ja kutsub lapsi lugema. Päriselt leidub rohkesti kiisusid, kes on üksi seal kännu otsas – küll ilma piibu ja kepita –, aga ootavad siiski, et keegi nad sooja tuppa ja päriskoju viiks.

Paljudes varjupaikades on igapäevane küsimus, millist kassi märgatakse ja millist mitte. Tihti sõltub see tulevaste omanike isiklikest eelistustest. Mõne aasta eest oli murekohaks, et inimesed eelistasid rõõmsaid ja energilisi kassipoegi, jättes elukogenud täiskasvanud kassid tagaplaanile. Loomulikult on nooremal kassil potentsiaalselt rohkem ühiseid aastaid peremehega, kuid see pole alati määrav.

Inimene valib lemmiklooma pahatihti välimuse, mitte iseloomu pärast. Lemmikloom ei saa endale üldse inimest valida, aga kui saaks, eelistaks ta kindlasti iseloomu välimusele. Inimloomal tasuks sellise pisiasja peale mõelda. Miks mitte teha lemmiklooma valimisel teadlikult «ebapopulaarne» valik? Lõppude lõpuks ei loe see, kas kassi eest maksti suur summa või oli tema tasuks vaid kommikarp ja soe aitäh. Mõlemal juhul on lemmikud peremehele armsad.

Oleme inimestena imelikud: ihaldame korraga tavalist ja erilist. Erilisuse üle otsustame sageli pealispinna järgi. Tahame justkui kaaslase – olgu see loom või inimene – väljanägemise järgi ennast tähtsamaks ja atraktiivsemaks muuta. Sõprus oleneb aga rohkem iseloomude sobimisest kui välimusest. Lemmiklooma tuleks valida südamega, avatud ja suure südamega. Kass on tore seltsiline, olenemata värvist.

Kasukast tähtsam on hoopis tema iseloom. Kui eluka loomus sobib inimese iseloomuga kokku, siis polegi vahet, mis värvi hiirekelder olema juhtub. Mõni tahabki iseseisvat kassi, kes omaette pikutaks ja tüütult jalus ei sibaks. Teine tahab kaisukassi. Varjupaika sisse astudes ja veidi ringi vaadates näeb inimene kohe ära, millise nurrumasinaga klikk ära käib.